Heiki Suurkask siunab Päevalehe online'is Madissoni. Artikkel on väga OK, aga kommentaarid on paremad. Jajah, klikkisin kommentaaridele ja ei pidanud sedapuhku kahetsema (: Armas jälgida, kuidas (mitte nüüd teabkui mõõdukas, vaid ikka suht sajaprotsendiline) rahvuslane Heiki paneb neti-looniesid kuivalt ja täpselt paika. Aga eriti naljakas on nende kommide põhjal täheldada, et paremäärmuslaste (resp. marurahvuslaste või millist terminit soovitate, isand A) kui grupi seas eksisteerib fraktsioone vähemalt rohkem kui ühel käel sõrmi. Või on fraktsioone sama palju kui neid endid, kui mitte rohkem. Meelelahutuse kvaliteet on seega palju parem, destilleeritum kui tavalisel argipäevaõhtul. Tundub, et nad kõik tunnevad üksteist väga hästi. Mina kui tatikas ei tea isegi seda, kes on Enn Kaljo (aga kommentaare lugenuna tean, et kui mul on kunagi vaja mõnda neist rängalt solvata, siis ma võrdlen neid temaga, see on tekstidžäss praktikas).
Lõpetuseks üks mõte teile õhtuseks mediteerimiseks, karismaatiliselt liidrilt, kes identifitseerib end nimega part24. Rahvusele saab kallale tungida üksnes seestpoolt[...].
Mõttetera moraal: selleks, et rahvus päästa, tuleb ta esmalt hävitada.
/MUUDETUD hähähähä Bäckmänile pandi nüüd siis Turu ülikoolist sulg sappa, sommid on parajalt pikatoimelised. kusjuures masu ettekäändel. naeran su üle, läbipõlenud provokaator
On pidevalt teemaks. Seni on räägitud, et naisel on juba olemasoleva vägivaldse suhte käigus raske oma õiguste kaitseks õiguskaitseorganite poole pöörduda, majanduslikel ja moraalsetel põhjustel. Jah. Aga. Vabandan ette, aga miks ikkagi naised abielluvad meestega, kes neid peksavad? Kahtlustan, et siin on teatud seos arusaamaga "normaalsed naised endale ise mehi ju ei vali (ja seetõttu lepivad sellega, mis saatus ne teele veeretab)". Ja muidugi ka mõtteviisiga "mul on temaga nii turvaline, ta lööb igaühe kohe mättasse, kes talle jalgu jääb". Või millega? See, et "esmapilgul ei saand arugi" on ju jabur jutt, neist seenesööjatest on muidugi kahju (NB! ma mingil juhul ei parasta neid õnnetuid siinkohal), aga ikkagi, rohelisel kärbseseenel ja sirmikul võiks ikkagi vahet teha, see ei ole mingi kiusuajamine, vaid inimese enda huvides. Või kuidas käiski see eesti vanasõna ettevaatamatuse ja vigasaamise seosest sakraalarhitektuuri kontekstis.
mul tunne, et Obama õrritab saatust veits: Addressing a crowd of military veterans on August 17th, Barack Obama thanked them for their service and vowed to give their successors in uniform everything they might need, while also cutting waste from the military budget. He reminded them that he was cancelling plans for a costly presidential helicopter that, among other things, would have let him cook a meal while under nuclear attack. If America is under nuclear attack, he assured them, “the last thing on my mind will be whipping up a snack”.
No olgem ausad, totaalse tuumasõja korral oleks võimalus helikopteriga ringi lennata ja nälja korral toitu küpsetada igati abiks, kui alternatiive arvestada. OK, kopteripiloot peab aeg-ajalt benssu juurde hankima, sureb kiirituse kätte, järelikult peab enne presidendipaari & seltskonna kopterit juhtima õpetama. Enamik selliste vahemaandumiste käigus mõistagi sureb, jne. A minu sellenädalane äraantav filmistsenaarium: mingi stephenkingiliku nükke tõttu (à la et ongi kõik lennukiga õhus hävitajate kaitse all) elavad kõik maailma liidrid üle apokalüptilise katastroofi (ega se ei pea tuumasõda olema, nt ilgelt hea keemiarelv, mis mõjuks aint poole tunni jooksul, aint inimestele - ok, se pole realistlik, aga kogu see stsenaarium ei ole. või on?). aga aint nemad. ja siis on keiss selles, et Barack ja Michelle peavad hakkama lapsi hoolega juurde tegema, et maailm inimestest tühjaks ei jääks, ja siis need Usbekistani vürstile mehele panema, see oleks proloog ja siis ülejäänd film algaks 20 aastat hiljem, apokalüptilises neokeskaegses tulevikus
Ilveselt seekord vhea kõne Maidea, kuidas teiega on, aga täpselt siukse jutuga (president ju jutuamet, ei saa öelda, et a mis ta siis midagi ei..) presidenti mul vaja lähebki. Ja vist ESIMEST korda EVER (ok, vabandan capsi pärast ette, kui eksin, kõrvapõletiku tõttu luban endale olla veel pealiskaudsem kui tavaliselt) tänas riigipea ametlikult teletorni kaitsjaid, kes on vist pea ainksed tüübid, kes veretu iseseisvumise käigus ka eluga riskisid.
Kui olevik näib tume ja sihid tulevikuks seadmata, siis võetakse sageli edasikestmise usu kinnitusena appi minevik. Siis hakatakse rõhutatult meenutama oma ajaloo pöördelisi hetki olgu 90, 70 või 20 aastat tagasi. Otsekui saanuks innukast ja edasipüüdlikust noorest inimesest üleöö pensionär, kes lehitseb härdusega albumit oma noorepõlvepiltidega.
Vaimul on vägi ka siis, kui ta asub argumentide ja mõistuse jõuga kodaniku positsioonile tema põhiõiguste kaitseks. Täpselt nii, nagu mõni kuu tagasi niinimetet pronksiöö seaduste asjus. Pole vaja karta, et jäädakse hüüdjaks hääleks kõrbes. Võib juhtuda, et kõrbesse on kogunenud paras rahvahulk, kaasa arvatud president.
Nad võiksid sellest loost ikka ka video teha, aga see lavaversioon on päris hea. See kitarri ja naise jutt seal alguses viitab Emily süntekale, kes käitub tema sõnul nagu naine. Ja ma tean, et ma postitan teatud konkreetseid bände mõõdutundetult palju. Ise ei kurda. Laulge kaasa, rä. Metric - Satellite Mind (live@Coachella)
Uskumatu, aga ma olen nii ebakultuurne, et seda J.M.K.E. lugu ma ei olnudki veel kunagi varem kuulnud. Krt tuleb küll ju, tehke uus plaat nüüd ka ära. J.M.K.E. - Haned võlgu (vist on loo nimi?) (etendusest "Haned võlgu", lav. Jaanika Juhanson, Teatrilabor 2007)
kirjutan siia ka. ma mõtlesin siukse hollywoodi filmistsenaariumi vahepeal välja: õel poliitik (jeremy irons) tuleb välja algatusega šokolaad kui sõltuvust tekitav aine keelustada. esialgu küll "vaid" alaealistele (hihihihihihihihih), aga tegelikult planeerivad juba tagatoas kampaaniat IGASUGUSTE maiustuste keelamiseks! üle maailma! lapsed on väga suures ahastuses. aga enne, kui kõik on kadunud, sekkuvad kaks karvikut (bill bailey ja keegi veel), kes pärast mitmeid humoorikaid vahejuhtumeid taas maailma magusaks muudavad. puritaanlik ja traumeeritud lapsepõlvega pahaonu raevutseb asjatult, ladudesse hävitamist ootama peidetud maiustused külvatakse rahvahulka. tegu oleks pmst lastefilmiga, mida sinna peidetud jultunud allegooriate tõttu vaatavad meeleldi ka täiskasvanud.
/lisa: ja üks džunglistseen peaks kindlasti olema filmi keskel. hipid põgenevad ladina-ameerikasse, kus pidid peituma magusaine lätted ja vastused kõigile küsimustele, leiavadki, osalevad metslaste korraldatud riitusel, tantsivad leopardinahas ümber lõkke, silmavad religioosse ekstaasi hetkel Ema Šokolaadi ennast etc etc
