neljapäev, august 20, 2009

kulda klaviatuurist

Ilveselt seekord vhea kõne
Maidea, kuidas teiega on, aga täpselt siukse jutuga (president ju jutuamet, ei saa öelda, et a mis ta siis midagi ei..) presidenti mul vaja lähebki. Ja vist ESIMEST korda EVER (ok, vabandan capsi pärast ette, kui eksin, kõrvapõletiku tõttu luban endale olla veel pealiskaudsem kui tavaliselt) tänas riigipea ametlikult teletorni kaitsjaid, kes on vist pea ainksed tüübid, kes veretu iseseisvumise käigus ka eluga riskisid.

Kui olevik näib tume ja sihid tulevikuks seadmata, siis võetakse sageli edasikestmise usu kinnitusena appi minevik. Siis hakatakse rõhutatult meenutama oma ajaloo pöördelisi hetki olgu 90, 70 või 20 aastat tagasi. Otsekui saanuks innukast ja edasipüüdlikust noorest inimesest üleöö pensionär, kes lehitseb härdusega albumit oma noorepõlvepiltidega.

Vaimul on vägi ka siis, kui ta asub argumentide ja mõistuse jõuga kodaniku positsioonile tema põhiõiguste kaitseks. Täpselt nii, nagu mõni kuu tagasi niinimetet pronksiöö seaduste asjus. Pole vaja karta, et jäädakse hüüdjaks hääleks kõrbes. Võib juhtuda, et kõrbesse on kogunenud paras rahvahulk, kaasa arvatud president.