Vähk Tallinna südames

16. juuli 1940, Uudisleht

1.

Meie pealinnast on kadunud palju pahelist, on suudetud rahvas kesklinnas korralikult liikuma õpetada, kuid Tallinna kesklinna kallale on asunud vähk, mida seni pole suudetud välja juurida. Öö ja pimeduse saabumisel muutuvad Harju, Kuninga, Kullasepa, Niguliste, Dunkri ja Rataskaevu tänavad paigaks, kust korralikud inimesed piinlikult hoiavad eemale, sest need tänavad võetakse öötundidel põhjakihi valitsemise alla. Jõukatsumisel politseiga on see rahvas jäänud seni võitjaks, - ta on ümberpaigutamatu oma Dunkri tänava ja Lühikese jala niiskuse ja pehkimuse järele lõhnavatest urgastest: ajad ühe minema, saadad ta Tallinnast välja, on ta jälle paari päeva pärast tagasi; nii kestab see juba pikemat aega! Nii seletab keegi kesklinnajaoskonna konstaabel.
Avalike naiste juures leiavad varju ja ülalpidamist igasugused kahtlased meestüübid, kes samuti öö tulles asuvad jalutuskäikudele, et leida "hanesid", keda enda juurde "külla" kutsuda ja kelle kulul saaks korraldada "mõistliku olemise".
Siin, kesklinna nurgatagustes, lööb põhjakiht maha oma kõvad lahingud, elab üle metsikud "abieludraamad" ja armukadeduse stseenid. Harva, mil politseid appi kutsutakse või mil politsei jaole satub.
Lõhkised, muhulised näod ja sinised, verised silmaalused on ainsad tunnistused öösisest arvete õiendamisest.
See on see vähk, millest kesklinn lahti ei saa. Ainult karm ja hoolimatu operatsioon võiks siin aidata. Meil kõneldakse töökäte puudusest - võetagu kord see laiskusega raiskunud ja avalike naiste toetusel elatuvate "härrade" "seisus" revideerimisele ja pandagu nad tööle.

2.

Pühapäeva öösel, kell pool üks tungleb Rataskaevu tänaval enam kui sajapealine inimjõuk, kelle keskel kriiskab ja lärmitseb suurekondine ja purujoobnud avalik naine. Ta on külastanud Raekoja väljaku autode seisukohti, annud seal "külalisetendust", mis pakkus valimatut ja toorest sõimu kõikide aadressil ja alumise kehaosa alastikiskumist.
Minemakihutatud, siirdus naine siis Voorimehe tänavale, sealt Rataskaevu tänavale, Dunkri tänavast alla - ja nii ringiratast - uudishimuline rahvahulk mõnitades ja pahandades kannul. Kuid sellele rahvale pakkus lõbu, jälgida naist ja näha, kuidas ta end aegajalt jälle alasti kiskus. Viimaks on aga kõigil sellest jandist küllalt. Hakatakse otsima politseid. Seda pole alati kerge leida - ta liigub mööda kesklinna.
Meie lehe toimetusse tuleb sisse muusikategelane S.V. ja avaldab arvamist, et tuleks politseijaoskonda telefoonida ja joobnud naine tänavalt koristada. Siirdume koos tänavale.
Kuid juba on politseinik leitud. Ja joobnud naine on jõudnud juba välja restoran "Du Nordi" ette, kus agaramad mehed ta peatanud.
"Politseinik, koristage see naine minema!" hõigatakse. Kuid naine, nii purjus kui ta ka pole, saab aru, et politseiniku kohaleilmumine ei või midagi head ega kena tähendada ja istub tänavale maha. Politseinik seda käte ja jalgadega vastusõdivat "amatsooni" üles tõsta ja tänava ääres ootavasse autosse üksi toimetada ei jaksa.
"Appi politseinikule - appi seltsimees korravalvurile!" hõigatakse rahva hulgast. "Töötav rahvas seab ise korra jalule! Küllalt selle libu janditamisest!"
Mehed rahva hulgast asuvad naist maast üles tõstma ja autosse toimetama. Kuid see pole kerge - naine ei liigutagi end. Üks meestest sakutab joobnud juustest. Nüüd leiab üks, määrdunud polo-särgis meheklutt - tema olevat selle naise "tuttav" ega võivat lubada niisugust õiglusetut kohtlemist. Ei tohi ikka sakutada juustest. Joobnud naisega pidavat viisakalt ümber käima.
Nüüd ilmub kolm eesti ajateenijat madrust.
"Madrused, politseinikule appi! - Kas siis juba kord ei saada sellest naisest jagu!" kuuldub rahvahulgast käredaid hääli.
Madrused on agarad poisid - naine haaratakse maast üles - ta leiab veelkord võimaluse oma alasti keha "ilu" demonstreerimiseks - ja surutakse autouksest sisse. Polosärgis meheklutt tõstab veelkord protestivalt häält, kuid rahvahulgast astub paar meest välja, annavad kutsumatule kaitsjale paar müksu selga ja takistavad seega vahelesegamist. "Tuttav" asub kõnniteele ja laseb sealt tulla ähvardusi ja "õiglase pahameele avaldusi."
Viimaks on naine autos ja see kihutab koos madrustega arestimaja poole. Rahvahulk valgub arutledes laiali. Polo-särgis "armuleiva sööja" aga sõimleb ja ähvardab edasi ning teda päästab rahvahulga omakohtust ainult õigeaegne eemaldumine.

3.

See oli vaid üks pildike öösisest kesklinnast. Vaatamata ametivõimude korraldusele, et rahvas piiraks oma öösisi liiklemisi, ei hooli sellest rahvas, kelle ainsaks sissetulekuallikaks on öö. Niguliste kiriku juures puude alla on mitu salkkonda kahtlasi tüüpe, avalikud naised käivad ühe ja teise juures; teevad juttu ning norivad viina ja suitsu. Ööelu börsil tuikab vilgas elu kõigi selle "lõbude" pakkumiste ja nõudmistega.
Siin liiguvad ringi igasugused "sõbramehed" ja "sokutajad", peavad neile ülalpidamist teenivate naiste üle valvet ja hoolitsevad selle eest, et mõni ringiekslev nokastanud ei tarvitaks liiga norivat ja pealetikkuvat tooni. Kui läheb lööminguks ja sagimiseks, siis löövad ka naised oma ärajoonud ja elukutset reetva häälega sekka ning õiendamist on palju. Enne, kui politseinik kohale jõuab, on jõuk hajunud ja koondub kuski mujal.
Sageli saavad naised ka oma "tuttavate meeste" käest udida ning siis on ahastamist laialt. Kuski avatakse aken ja kellegi naise hääl karjub "politseid!" Kuid siis ilmub paar tugevaid käsi, karjuja tõmmatakse tagasi akna juurest ja aken suletakse.
Rataskaevu, Rüütli ja Niguliste tänava elanikele on need stseenid igaõhtused ja igaöised ning ollakse nendega harjunud.
Sest Tallinna kesklinna häbituse ja räpasuse vähki pole kerge välja kiskuda.


Oskar Lillendalist ehk Jüri Remmelgast sai veidi hiljem Eesti Leegioni kirjasaatja.