1937 - Pealinlane kahe prügihunniku vahel

Vaba Maa, 16. juuli 1937

Pealinlane kahe prügihunniku vahel

Praegusel kodukaunistamise hoogtöö ajal on huvitav ja õpetlik tuletada meele lugu maamehest, kes tuli mõneks päevaks Tallinna oma sugulaste juure ja pärast kinodega-kõrtsidega tutvumist läks vaatama ka pealinlaste suplus- ja väljasõidukohti.
Ta jalutas Narva maanteed möööda Piritale ja järgmisel päeval võttis ette jalgsi teekonna Pelguranda. Siis ta raputas pead ja sõnas: "Tohoh pimme, nee pealinlase eläve ju kate prügimäe vahel!"

Tõepoolest ongi linnaisade äraseletamata tarkuse tõttu asi kujunenud nii, et tallinlane ei pääse linnast välja rohelisse muidu, kui peab mööduma prügimäest ja sisse hingama kõike, mida tuul prügimäelt toob.
Narva maantee ääres mererannas, spordiplatsi lähedal, asub prügimägi ja pättide suvilaager. Tuhanded inimesed, kes jala lähevad Piritale, mõtlevad vaikselt oma ette: peaks nüüd mitte tuul olema prügimäe poolt!
Linnaisad on küll teinud korralduse, et prügimäele ei tohi viia haisevaid jätiseid. Kuid prügikastide tühjendamisel tavaliselt sorteerimist ei toimetata. Ja mõni päev tagasi paar mustusevedajat tühjendasid sinna oma kastid. Kui on linnas mustus, siis olgu täielik!

Samasugune pilt avaneb Pelguranda minnes. Otse tee ääres, hipodroomi aia taga, on prügimägi, millest pühapäeviti Pelgulinna ja Lilleküla elanikke voorib tuhandete viisi mööda.
Tallinna heakorra eest hoolitsejaile peab soovitama sealt kord mööda minna kuumal suvepäeval, kui Pelguranna poolt puhub mahe tuuleke. Siis on neil ilma pikema jututa selge, mida see prügimägi tähendab ümbruse elanikele!

Prügimägi ja pätid, need on üksteisega lahutamatult seotud. Pelgulinna prügimäe lähedal endise "Baltika" telliskivivabriku korstna kõrval saviaugu ääres on hulkurite laager.
Pühapäeviti peavad mingid palveõed-vennad sealt mõnikümmend sammu eemal vabaõhu-jumalateenistust ja jutlustaja sõnade hulka kostavad joobnud pättide lällutamised ja ropendused.
Lapsed armastavad seal lähedal jooksta ja mängida, sest seal on ilus, tasane muru.
Nad kuulevad seal mees- ja naispättide mitmesuguseid harutlusi n e n d e eluprobleemidest, vaidlusi selle üle, kes neist rohkem mädaneb mõnesuguste haiguste tõttu ja palju muud.

Äripäeviti võib seal näha teistsuguseid pilte. Pättide laagri kõrval asuvast saviaugust kärutab noormees välja savi. Töö on raske, noormehe lihaksed rasket savikäru laudteed mööda üles ajades on pinguli nagu köied. Savikoorma maha pannes noormees, kelle ülemine kehaosa on paljas ja päikese käes pruuniks põlenud nagu pronks, pühib higi näolt ja haarab siis uuesti kinni kärust, et minna saviaugu põhja uue koorma järele.
Hulkurid lõõbivad töömehe üle. Temale hüütakse pilkavaid märkusi ja rõvedusi. Naispätid kutsuvad teda enda lõbusasse kampa.
Noor tööline, kes üleni higistades teenib oma igapäevast leiba raske tööga, kuuleb pättide pillerkaaritamist hommikust õhtuni, päevast päeva. See on nagu irvitamine tema töö üle.

Kuid pealinn ei saa nähtavasti lahti prügihunnikutest linna piirides, ja kus on prügimäed, seal on ka pätid. Need käivad koos!
Kord kõneldi prügimahapanekukohtade viimisest eemale linnapiiridest, kuid tänaseni prügimäed keset elamis- ja suvitamisrajoone aina tõusevad.