1972 - noored hukas (ja neid on rohkem kui varem)

Vaba Eestlane (Toronto), 31. okt 1972:
Noori rohkem kui kunagi enne 

Tänapäeva maailma iseloomustab noorte arvu sensatsiooniline kasv. Näiteks on - UNESCO andmeil - praegu pooled maakera elanikest alla 25 aasta vanad. Mitmel maal on noori 60 prot. rahvastikust. Inimkond ei ole veel kunagi olnud nii noor kui kaasajal. [...]
Sõltuvalt konkreetseist ajaloolistest tingimustest mahub noorus 16-30 vanuseaasta piiridesse. See on kasvamise ja kasvatamise periood. Ka on see ajajärk võimalus - anda noortele sihid ja ideaalid. Need peavad vastama (kas või üldistes joonteski) noorte isiklikele ideaalidele ja püüdlustele ning võimalikult igakülgselt soodustama nende vaimujõu rakendamist ja kõlbeliste ideaalide kujundamist.

Nähtused, mis õigustavad kõnelemise kriisist noorte ühiskondlikus hoiakus, on hipid, uimastusainete tarvitamine, äraostmine spordis, lugupidamatus seaduste ja korra vastu ning suurenev kuritegevus. Sotsioloogid väidavad, et kõigi nende nähtuste esinemise põhjustavat kultuuriideaalide kaotus. Sellest kõneles ka USA president John F. Kennedy, kes märkis, et "meie tunneme praegu suuremat vajadust kui seda on vajadus aatomi- ja tööstusliku võimsuse järele - vajadust ideede võimsuse järele."

Kui kõneleme ideedest, siis peame märkima, et ennekõike vajame kindlaid ideid slaavi- ja hiina-punase hädaohu vastu. Need ideed hävitas lääne idapoliitika ja lääne kontsernide idakaubandus. [...] 

Selles vastuolude labürindis kaotavad noored oma humaansed ideaalid, sest nad näevad, et julmus ja vägivald on parimad vahendid eluprobleemide lahendamiseks. Nii tekivadki bandede (rockerid, Kalifornia "põrgu inglid", progrommide korraldajad jne.), kellede peamiseks harrastuseks vägivalla kultus.

Tõeliste ideaalide puudumine, lootusetus midagi muuta ümbritsevas tegelikkuses ja sügav pessimism sünnib püsimatute noorte üksikuid ringkondi põgenema kõikvõimalike uimastusvahendite juurde, nagu on seda uimastusained, alkohol, hasartmängud, seks ja koomiksid. Kõike seda soodustab veel asjaolu, et ka vaba aega on liiga palju ja et seda püütakse (kuigi alateadlikult) kasutada vastavalt kaasaja elurütmile. Kuid see püüd põhjustab vastuolud nende võimalustega, mida pakutakse noortele vaba aja sisustamiseks ja kasulikumaks veetmiseks. Ka "pole kahtlust, et meie filmid, televisioon ja koomiksid hukutavad kohutavalt noori. Samuti pole ka mingit kahtlust selles, et sadismi avalik näitamine võib noortes esile kutsuda sadistlikke soove. Mulle on absoluutselt selge, et kogu selle "massikultuuri" ja kuritegevuse, sadismi ja vägivalla suurenemise vahel on kõige tihedam, kõige vahetum seos" (Walter Lippman, USA kommentaator). 

USA sotsioloog Nathan Ackerman näitab, et kaasaja "vihase generatsiooni" silmapaistvamaks hoiakuks on tendents ühiskonnavaenulikule käitumisele, radikaalne muutus sugudevahelistes vahekordades, totaalne kirg ultra-džässmuusika vastu, poolehoidev suhtumine bandede käitumisnormidesse, oma õigustes kahtlemine, vanemate autoriteedi ignoreerimine ja kasvav kiindumus iga liiki psüühilistesse mõjutamistesse.

Kõige negatiivse kõrval, mis meid häirib, on kaasaja noortele üldistusena siiski omane äärmine iseseisvus ja sõltumatus ning see soov, et ajajärku kujundav generatsioon ja süsteem neid arvestaksid. 

Ka on noortele omane mure meie tuleviku pärast. Näiteks nende tulemuste osas, mida põhjustab maa, vee ja õhu saastamine. Ka ei tohi me unustada, et homme need noored siiski valitsevad meid. Et see võiks toimida hästi, vajame kõigi demokraatlike reformide elluviimist, sest see on ainus tee, et likvideerida kõik kaasaja noorte veidrused. Ka on demokraatlikud reformid (ja demokraatia poliitilise süsteemina) alus, millele tugineb inimeste ja rahva ideeliline ja kõlbelispsühholoogiline uuenemine. 
R. Tarvas