ketserlik küsimus perevägivallast
On pidevalt teemaks. Seni on räägitud, et naisel on juba olemasoleva vägivaldse suhte käigus raske oma õiguste kaitseks õiguskaitseorganite poole pöörduda, majanduslikel ja moraalsetel põhjustel. Jah. Aga. Vabandan ette, aga miks ikkagi naised abielluvad meestega, kes neid peksavad? Kahtlustan, et siin on teatud seos arusaamaga "normaalsed naised endale ise mehi ju ei vali (ja seetõttu lepivad sellega, mis saatus ne teele veeretab)". Ja muidugi ka mõtteviisiga "mul on temaga nii turvaline, ta lööb igaühe kohe mättasse, kes talle jalgu jääb". Või millega? See, et "esmapilgul ei saand arugi" on ju jabur jutt, neist seenesööjatest on muidugi kahju (NB! ma mingil juhul ei parasta neid õnnetuid siinkohal), aga ikkagi, rohelisel kärbseseenel ja sirmikul võiks ikkagi vahet teha, see ei ole mingi kiusuajamine, vaid inimese enda huvides. Või kuidas käiski see eesti vanasõna ettevaatamatuse ja vigasaamise seosest sakraalarhitektuuri kontekstis.
/MUUDETUD kui loete, lugege kommentaare ka
/MUUDETUD kui loete, lugege kommentaare ka
posted by plasma-jack | 8/24/2009 02:01:00 PM
19 Comments:
ketserlik vastus:
pereväline vägivald on sel juhul samuti meie vaba valik, eksole.
täiesti käibiv mentaliteet on ju , et keda paljaks riisuti, on ise syydi, keda vägistati, see samuti.
ja mida häda, eksole, vägivald on täiesti normaalne - mis need lapsed siis valisid endale sellised vanemad ja mis see riik siis särttis ennast nafta otsa ... jne
no peaaegu. st kui sa öösel kopli vahele (vms "õudsesse" paika) jaurama lähed, siis oled enda äpardusele kindlasti rohkem kaasa aidanud kui lihtsalt õnnetu juhuse läbi hommikul kooli minnes juhusliku kuuliga pihta saades. eks?
et minu küsimus oli et miks?
anonüümne, sellele sa ei vasta, aga viitad, et tegu ei ole justkui naise vaba valikuga. millega siis?
ja mis õigusruumi puudutab, siis kirjeldatud suhtumine ei ole käibiv mentaliteet. vargaid, tapjaid ja vägistajaid karistatakse seaduse järgi, nagu ka naisepeksjaid. nii palju kui mina olen märganud, ei ole sellist mentaliteeti isegi avalikus ruumis. st selles osas, kus mina elutsen, ei ole.
mina imestan ikkagi selle üle, miks naised abielluvad meestega, kes neid peksavad.
Asi on selles, et mees vägivaldseks muutuda pikema aja jooksul. See on vaikne protsess.
Kuid rõhutaksin samas kohe ka seda, et on sagedad juhud, kus naised kasutavad meeste suhtes sihilikku verbaalset vägivalda ning provotseerivad mehi vägivallale.
Vahel tehakse seda selleks, et omada üldsuse ja iseenda silmis ohvri oreooli või et meest nö süüdi lavastada.
Vägivaldsus ei ole meeste monopol.
kindlasti-kindlasti, siin võin ma meesterahvana julgelt öelda, et mees on küll ise süüdi, kui ta tulehargi naiseks võtab (mis ei takista taas kaasa tundmast).
aga see vaikse protsessi osa, see vajaks lisainffi. iseenesest loogiline põhjendus, aga maidea, intuitiivselt tundub kahtlane, et inimene täiskasvanust peast oma isiksust muudab. pigem langevad maskid maha.
Isiksus on selline asi mida sa ka ise lõpuni ei tunne. Mingeid maske ei pruugi isegi olla.
Näiteks enne laste sündi usuvad paljud inimesed, et nad on head ja toredad inimesed. Kuid pikad ööd, rutiin, närviline keskkond ja erinevad ärritajad viivad inimese tunneteni, mis on talle endalegi uued.
Mulle tundub, et endast parema mulje jätmine on pigem naiste probleem, kui meeste. Naised on alati olnud mures fassaadi pärast ja püüdnud jätta endast paremat muljet, kui nad tegelikult väärt on. Loomulikult on olemas selliseid näiteid ka meeste puhul.
Protsess seisneb ka selles, et inimesed jõuavad füüsilise vägivallani tasahilju. esialgu solvangud ja mõnitamine, verbaalne alandamine ja sõim, seejärel kerge rapautamine ja käeväänamine, lõpuks avalik löömine. Nii see käib.
väga head kommentaarid, mu küsimus on ilmselt ammendatud
Kopli märkuse peale meenus mulle muidugi kohe see, et kui keegi Ankh-Morporgis Surmavarjude linnaosas hulkudes surma sai, siis loeti see enesetapuks.
Aga mis valimisse puutub, siis ma kahtlustan, et neil on juba kodust selline mall kaasas, et mees peabki peksma. Peksjatele meestel arvatavasti niisama (ja miks mitte ka peksjatel naistel ja pekstavatel meestel, kuigi neid on vist statistiliselt vähem.)
Mis aga seaduse järgi karistamisse puutub, siis paraku juhtub ka nii:
http://hajameelne.blogspot.com/2009/08/paikesepoisid-kuidas-peksta-naist.html
sellest mul on ka raske aru saada, et inimest peab VEENMA, et ta ennast kaitseks... või no miks ei saa aru, kui see ei ole ohvrimentaliteet, siis maidea mis on. ühiskond võib sellele ju kaasa aidata, aga dämit, kurjade koerte puhul me ju ei mõtle, et no las ta siis näksib.
Stockholmi sündroomiga sama mehhanism ehk kognitiivne dissonants. Eriti prostalt öeldult käib umbes nii, et inimene ei suuda ühitada seda, et ta ise on hea ja tal on sealjuures halb, dissonants kaob, kui ta otsustab, et on ise ära teeninud peksa saada, järelikult ei olegi millegi üle kaevata. Osa rakendab sama asja muidugi teistele ("need naised mutku ise provotseerivad ja norivad tüli ja nende vaimne vägivald on palju hullem kui meeste füüsiline").
Seega nõuab erakordselt tervet ja tugevat psüühikat, et korra juba peksa saanuna mitte otsustada, et nii käibki, ja kui paljudel seda ülitervet psüühikat ikka on.
no ma seda kardangi, et TEGELIKULT inimesed ongi suures osas ära teeninud, mis neile osaks saab.
okei, ütleme argumendi puhtuse huvides, mitte perevägivalla puhul, aga vähemalt seenemürgituse puhul. õnneks siin ei saa mükoloogi õlakehitust moraalsete argumentidega pareerida - et kuidas sa julged niimoodi rääkida, vaene naabrimutt ju tahtis ainult seeni süüa ja vaata, mida need pahad seened temaga vastutasuks tegid. alguses oli ju nii maitsev.
võid muidugi ka lasta naabritel metsa minna ja kõik kärbseseened karistuseks sodiks tampida, aga järgmisel aastal on metsa all jälle uued...
ja noh, ühiskond on kindlasti alati süüdi, nagu ka geenid, ajalugu ja ilm. eestlased on muidugi räiged tropid, aga pagan võtaks, naised ja neegrid võitlesid endale kunagi kodanikuõigused välja, meie orjadena sündinud esivanemad ostsid oma talud päriseks ja nüüd öeldakse, et 21. sajandi EV on nii depressiivne koht, et indiviidil kohe mitte emmigi ei anna enda heaks ette võtta.
need mendid, kelle juhtumile sa linkisid, vääriks loomulikult näidispoomist, aga seda ilmselt ei viitsi asjaosalised läbi viia, sest see oleks liiga kurnav (üks kõne nt kadri ibrusele, mendid nimeliselt välja tuua ja valmis. paneks mingi soti vahele, et seda juba ei juhtu). ja vägistatud ei lähe politseisse, et vägistajad saaksid tulevikus ikka kedagi teist ka vägistada...
ja kui mõnd naist keegi niisama ahistab, siis võid talle ju pakkuda, et no asja annab lahendada. aga ma tean ainult ühte toredat tšikki, kes tõepoolest saatiski pervarile enamvähem "kapid" ukse taha. loomulikult asi toimis. aga see oli julge tšikk kah, iseteadlik, mitte õpitult abitu. enamasti on see, et oh, ega ma nüüd ei tahagi midagi... lihtsalt tahan oma hädadest RÄÄKIDA, kuni mulle ühtegi konstruktiivset soovitust ei pakuta. jagada oma muret teistega, et teised näeksid, kui hästi ma kannatada oskan.
kui inimlik, kui põlastusväärne.
siin on muidugi ka see kultuuriline erinevus, et naised kardavad peksa saada, meestele on se umbes auasi. see tuleks esimese asjana ära muuta. mitte et ma otseselt armastaks peksa saada, aga seda on minuga piisavalt palju juhtunud, et endale soovi korral suur emotsionaalne trauma tekitada. ajupõrutus & mälukaotus on juhtunud, nägu on korralikult segi pekstud, üks arm on näos... ja ise olen umbes sama pisike ja kaitsetu kui keskmine naisterahvas, nii protokolli huvides. viimasel paaril aastal pole enam saand, sest mõistus on pähe tulnud, ei tiku enam suuremate poistega jõudu proovima :-p
võid muidugi ka lasta naabritel metsa minna ja kõik kärbseseened karistuseks sodiks tampida, aga järgmisel aastal on metsa all jälle uued...
ja nagu mu ema sellistel aruteludel välja toob, vaadake nt ühte tuntud blondi tipp-poliitikuga abielus olevat advokaati. eelmine mees peksis, praegune peksab. kokkusattumus? kuidas ta neid ikkagi leiab?
Eks ta ole, aga viimane asi, mis nende malli muuta aitaks, on öelda, et ise süüdi. Enamasti selles häda ongi, et nad usuvad, et ise süüdi. Noh, et suur osa neist provotseerib teatud mõttes küll, aga mitte suure sõimamise ja omapoolse vägivallaga, vaid vaikiva ootusega, et eks ma kunagi ikka peksa saan. Aitaks ikkagi see, kui selline ohvritüüpi inimene endale teadvustaks, et peksasaamine ei ole normaalne asi ja tal on õigus selle peale vihastada ja minema minna.
Seentega võrdlus selles mõttes ei kära, et seent vastutusele võtta ei saa, aga vägivaldsel abikaasal peaks idee järgi ka endal mingi mõistus, vastutus ja süüdivus olema.
selles mõttes ikkagi veits kärab, et kui ma lähen praegu õhtul üksi ja nt gay-outfitis kodulähedasse lasnamäe baari "klondaik" (on olemas siuke koht) ja saan seal nt peksa või nuga, siis muidugi algatatakse menetlus, aga see ei muuda minu ajastust ja valikut kuidagi vähem jaburaks, seda ma räägin.
et noh, vali tänavapildist välja ja jälgi mingeid macho-troppe ja mõtle siis inimeste peale, kes on piisavalt lollid, et need endale meheks valida. tundub riskantne? ongi. no aivar pohlaku või selle poliitiku sugused, keda ma ei julge nimetada, on muidugi omaette keiss, jah.
Viimatine naisepeksmise lugu, mida ma päriselus kuulsin, oli samuti intellektuaalide keskkonnast pärit, nii et kõike ei saa jah tänavamachode arvele panna.
Vt sama aspekt peksjate meeste kohta (et miks nad naise juurest ära ei lähe, kui on nii vastik naine, et kohe peksta vaja):
http://rameshwar.wordpress.com/2009/08/26/kull-moni-mees-voib-alles-eite-panna/
Inimesed teevad palju sürre asju ilma loogilise põhjuseta. Mõned joovad, mõned peksavad, mõned lasevad ennast peksta. Igasugusest asjast võib kaifi saada ju.
Paha poisi imidž lihtsalt rokib, sinna pole midagi parata. Elu on näidanud, et kõige rohkem veetakse klubidest kaasa rängas joobes ja suitsu järele haisevaid meesterahvaid, viisakal noormehel pole valiva naisterahva seas lihtsalt lööki.
Postita kommentaar
<< Home