Olavi Ruitlane kirjutab keeleinspektsioonist. Ma teeks ettepaneku liiklusseadusest kopipaste teha ning keeleseadusse üle viia. Nimelt ei tohiks minu arvates ka alkoholijoobes eesti keelt rääkida. Sõnagi. Eest keel on meile püha ja joodik räägib seda niikuinii valesti. Plödin, mõmin ja üheainsa joodiku ila tänavanurgal rikub eesti keelt rohkem kui Päevaleht, Postimees ja Ekspress kokku.
Peab ikka mormoonide ees kübarat kergitama. Ja kurat, mulle meeldib isegi ideoloogia. Stiilinäide: prohvet kapten Moroni lugu. Wait, what? Mormoonidel on kinky, aga väljaarenenud maitse. Ilmselt sama režissöör, kes need Xena-sarjad tegi vms. Valmimisaasta: 1995. Youtubest ju leiab veel, kui otsida, mina kasutan veoh'd, siit saab.
Mõtlesin kirjutada siia pika ja moraliseeriva jutu selle kohta, kuidas parem- või vasakäärmuslast tuvastada (nagu se oleks eriti raske eksole) ja mis neil ühist on, aga siis leidsin alljärgneva treileri. Arvan, et nii vasak- kui paremäärmuslaste meelest ei ole see film absoluutselt naljakas ja sellega ongi põhimõtteliselt kõik öeldud - huumorimeeleta vaesed afid, tundkem neile parem kaasa. Siin ütleb Ron Paul, mida tema asjast arvab (ega see klipp kauaks üles ei jää, aga palun). Ja siis muidugi väga vaikse heliga klipid Kanada telesaatest (1, 2, 3) (see lause, mis teisest klipist välja tsenseeriti, kõlas: "ta naine saab sama palju seksi kui Katie Holmes") Ja paar varasemat videot ajast, kui Bruno vanem välja nägi.
Kriminalistika õppejõud Jaan Sootak selgitab taas, miks narkootikumide osaline keelustamine on põhiseadusega vastuolus ja tekitab lisaprobleeme. Muide, Economist kirjutab samal teemal, kajana jätkab Foreign Policy. Nii emotsionaalses teemas pole ratsionaalsete argumentidega muidugi väga palju teha, aga abiks ikka. Pealegi paistab, et Ladina-Ameerikas tuleb varsti legaliseerimise-doomino-efekt (parem hilja kui mitte kunagi, ehkki kartellid on tänu war on drugsile ikka hirmutavalt tugevaks paisunud), kui USA mingi hetk järgneb, muutuvad emotsioonid meilgi. Aja märk on seegi, et kolm viimast USA presidenti on illegaalsete ainete tarbimist tunnistanud (ja arvata, et meie THI kordagi tõmmanud ei ole, oleks sama naiivne kui eeldada, et vast Clinton ja Obama kunagi ikka süstima hakkavad, sest et gatewayst on nad juba üle astunud).
Americans are a can-do people. They tend to believe that if something does not work, it needs to be fixed. Unless, that is, they are talking about the war on drugs. [...] 76 percent of Americans think the war on drugs launched in 1971 by President Richard Nixon has failed. Yet only 19 percent believe the central focus of antidrug efforts should be shifted from interdiction and incarceration to treatment and education. A full 73 percent of Americans are against legalizing any kind of drugs, and 60 percent oppose legalizing marijuana. This “it doesn’t work, but don’t change it” incongruity is not just a quirk of the U.S. public. It is a manifestation of how the prohibition on drugs has led to a prohibition on rational thought. “Most of my colleagues know that the war on drugs is bankrupt,” a U.S. senator told me, “but for many of us, supporting any form of decriminalization of drugs has long been politically suicidal.”
Word Iivi Massolt. [...]On irooniline, et seaduse vastu protestijate esirinnas oli jõude, kelle suhe Eesti demokraatiasse on vähemalt küsitav. „8. mai liikumine” teeb koostööd Kremlimeelsete ja prosovetlike äärmuslastega, avaldades nende propagandat ja ühinedes Nõukogude Liidu kriitikuid fašistideks tembeldava kooriga, mistõttu nende siiruses „demokraatia kaitsel” on põhjust kahelda. Samuti ei õhku Keskerakonna üllitistest esimesena armastus avatud ühiskonna väärtuste vastu.
Näha nõuka-apologeete, lühidalt neokommareid demokraatlike väärtuste kaitsel on tõepoolest sama kohatu kui natside jutt pluralismi kaitseks (teate küll, valge heteroseksuaalne mees on meie multikultuurses ühiskonnas üliväga ahistatud, sest ta ei tohi enam neegreid, naisi ega homosid peksta ja kui ta Hitleri pildi seinale paneb, siis vaadatakse talle viltu). Minusugustel pole kummastki leerist midagi head oodata, kui nad võimule peaksid saama. A mille kuradi pärast Silver Meikar selle seaduse poolt hääletas, kui see talle üldse ei meeldi? Ja kuidas need sotsid alles nüüd avastasid, et see eelnõu nii kole on? Valmistati seda ju juba siis ette, kui kolmikliidu tüübid omavahel veel suured sõbrad olid. Padaril, Palol ja eriti Pihlil oli valitsusliikmetena kindlasti võimalik sõna sekka öelda. Rahvuslased võiksid muide arvestada, et samavõrd tõenäoline, et küüditamise eitamine loetakse seaduse järgi "ebaõigete andmete levitamiseks", on see, et nende armastatud Eesti Leegioni liigne ülistamine muutub samuti kriminaalseks. Ja seda, mis on liigne, otsustavad siis juba blondid tibid prokuratuurist ja habemeta poisid kapost, mitte kommentaariumis jaurav "lihtne eestlane". Ühesõnaga, Klenski pannakse kinni, aga kinni pannakse ka Teinonen ja tema raseeritud sõbrad. See enam nii lahe ei olegi, või mis?
Disclaimer: järgnev postitus on mõeldud põhjendatud vägivalla kaitseks. Lugesin siin seda uudist ja kangastus kohe järgmine pilt. On tervisejooksja ja on koerajalutaja. Koer kargab jooksjale kallale. JOOKSJA: Tra sa vaatad ka, mida su koer teeb? JALUTAJA: Ta on väga pai kutsu. JOOKSJA: Su pai kutsu lõi mulle hambad säärde! Hoia rihma otsas teda, kui kasvatada ei oska. JALUTAJA: Ta ei ole peaaegu kunagi kedagi hammustanud. Häid inimesi ta hoiab... JOOKSJA: Krt, vere võttis välja vist. Tra, sa saad aru, mis paska sa ajad või? Just hammustas mind. JALUTAJA: Aga mida sa siis jooksed siin niimoodi? (Jooksjal läheb silme eest mustaks, käib paar laksu)
OK, vbl ma teen Atonenile praegu allahindlust ja TEGELIKULT nägi asi välja nii, et hoopis tema ründas provotseerimatult, jooksu pealt, selja tagant koeraga jalutavat meest ja andis talle tuupi. Mööngem, see on võimalik, tegu on siiski reformierakondlasega (/OLULINE EDIT: ei-ei, politsei versioon näitab suht ühemõtteliselt, et jalutaja saigi õige asja eest lõuga /SAMA OLULINE EDIT: aga tema enda jutust jääb siiski teistsugune mulje ja Atonen paistab skiso). Igatahes, see stsenaarium on liigagi tuttav. Just äsja teatas üks kinnise kajami omanik, et sai vist suht sarnases olukorras korralikke kehavigastusi, nagu ka tema enda koer ja elukaaslane. Pullerits toob samuti väga hea näite - lausa hämmastavalt selget juttu ajab siin, kui tema tavalise tekstiga võrrelda. Mida siis teha siukse koerajalutaja või nt jõmmiga, kes kõnniteel sulle (olgu ratta või autoga) otsa tahab sõita? Eriti midagi, ega sa ju menti ei kutsu sellisel puhul. Aga kui jõud üle käib ja olukord võimaldab, siis võib minu arvates küll lõuga anda. PEAKS andma, kui saad. Sest muidu sellised tropid lihtsalt ei õpi. Kui korralikud inimesed saaksid aru, et violence works both ways, siis seda ma nimetaks ühiskonna eneseregulatsiooniks. Meenutagem põhimõtet "Õiglus ei pea ebaõigluse ees taganema", mida tavaliselt hädakaitset menetledes kasutatakse. Noh, mingi jahimees laskis hoopis koerad omanike nähes maha, nagu tänasest lehest lugeda. Tehioludega tutvumata ei tahaks hinnangut anda (aga näha on, et kohus teda siiski väga suureks süüdlaseks ei pidand), aga sama sadistlik mõte on endalegi pähe tulnud. Paljud koeraomanikud ja autoomanikud lihtsalt on räiged värdjad - ju tekitab neis süüdimatust just se omanikutunne. "Miks sa oma auto muruplatsile parkisid?" "A ma pean ju kuhugi parkima, ma olen ikkagi autoomanik" (möödub paar tundi) "AAAAA mu uus maastur on spreivärviga üle valatud!!!!" (ärgitada ei tahaks, aga pimegi näeb, et tegu on vägagi lihtsalt teostatava stsenaariumiga, mis lisaks ergutab majanduskasvu)
Hägusalt teemaga seotud on ka ühe mu lemmikblogi (kui juba kollast meediat lugeda, siis igatahes mitte kohalike amatööride igavat jura) postitus. Taustaks: mingi isiksusehäirega "staarblogija" röökis Black Eyed Peasi tüüpidele solvanguid, kuni laks ära tuli - ja nüüd muidugi kiunub, nagu sellised ikka. Olgu veel lisaks öeldud, et ma ei õhuta sellega mingeid rullnokki ega paranoilisi paneelmajavanamehi enda ümber korda looma - selline trash teatavasti õhutust ei vaja. Kordan, vaja on korralike, intelligentsete inimeste radikaliseerumist, selliste tüüpide raevu, kes seda endas alati on alla surunud. Elagu lintšiühiskond!
Või, laenates Tyler Durdeni sõnu (te tõesti peate selle kuti tekste lugema, ta on ikka päris osav selle sõnade värgiga - huvitav, kas se on seesama tüüp, kes selles raamatus negatiivne kuju on, keegi viitsib uurida? jaa ma tean, kust ta oma hüüdnime võttis, ma ei küsinud seda): See, violence, applied properly and with appropriate restraint, worked. You just admitted it. If you hadn’t been hit, there would have been no traumatic experience. But you were, and now you’re a better person. Hooray for Violence!
Olavi Ruitlane kirjutab keeleinspektsioonist.