Ei, siiski. Keegi heategija pani äsja youtubesse üles kaks Koera videot, mida ma kunagi näinud polnud. Eriti südantsoojendav oli Jaan Pehu roll aeroobikatreenerina. Imho oli kogu see 2004. aasta plaat puhas kuld, kuigi autorid vist ise sellega enam väga ei eputa. Loodetavasti ei riiva ma kellegi sisemist autoriõiglust, kui jagan: Koer - Maiu on piimaauto
Aasta tõenäoliselt viimane muusikapostitus on pühendatud bändile, kes ei pääsenud küll oma plaadiga mu tänavusse topkümnesse, ent see sisaldas ikkagi paari selle aasta ägedamat rock-lugu. Üle iseenda varju karata on aga paraku pagana raske... Kaiser Chiefs - Spanish Metal
Ei, vist ei viitsi skandaali teha, krediitkaardi leping saab selle aastaga läbi - kui nad mult seda "intressi" just veel ühe korra kasseerida ei kavatse. A kõigile, kellele SEB järgmine kord tasuta, ilma kuumakseta krediitkaarti pakub, huvitav info ehk.
..keegi kaebas, et iga pervert võib võtta tema blogi ja seda refereerida, ilma et seda oleks lihtne takistada ja selline stsenaarium olevat hästi ebameeldiv. Oletame, et selline oht on tõesti reaalne ja ärme küsi, miks sellise paranoiatunnetusega inimene siis üldse blogi peab. Noh, aga kujutle näiteks, kuidas peaks ennast tundma veel kultuuriinimene, kes alustas täieliku rämpsuga (kui mälu ei peta, siis tänaseks kuulsate Asko Kase või siis Rasmus Merivoo esimesed keskooliaegsed teosed olid ikka tõelised käkid, kui petab, vabandan ette)? Seda plekki ei pese ju kuidagi maha, skandaali tekitamine tõmbaks käkile ainult suuremat tähelepanu ja tulemus oleks eesmärgile vastupidine. Või mida endine Kristiina Bellanova asjast arvab? Ei ole jah meeldiv, aga kust üldse arusaam, et elu PEAB olema igati meeldiv ja maailm PEAB keerlema ümber sinu ja iga tehtud vea järel PEAB saama load-nuppu vajutada? Isegi GTA-s ei saa keset missiooni salvestada, see häirib mind tõsiselt ja mul ei ole mitte kellelegi kaevata! Ei oska muud öelda, kui et tere tulemast reaalsusesse.
Räägin seda repliiki ajendanud kaasusest - endise poliitiku Sirje Kingsepa soovil tegi andmekaitse Päevalehele ettekirjutuse Tuuli Kochi 4 aastat tagasi tehtud persooniloo eemaldamiseks veebist (kui seadust täielikult kohaldada, tuleks tegelt hävitada kogu EPLi sellepäevane tiraaž, eriti raamatukogudes). Põhjendus - Vasakpartei on liiga marginaalne, et see kodanikele huvi pakkuma peaks: „Situatsioon, kus andmete avalikustamise hetkel oli andmetöötlusel õiguspärane alus, ei saa legitimiseerida edasist piirideta isikuandmete töötlemist. Ka õiguspäraselt avalikustatud isikuandmete puhul võib juhtuda, et seaduslik alus mingil ajahetkel kaob. Sellest hetkest alates on isikuandmete kaitse seisukohast andmed igaühele kättesaadavad ning privaatsusõigus on riivatud ilma sisulise õigustuseta.” Intervjuu ei sisalda küll väärinfot, aga mõningaid andmeid nagu sünniaeg ja perekonnaseis võib lugeda delikaatseks. Miks siis EPL sõrgu vastu ajab?
* Asi pole muidugi Kingsepas ning kritiseerida tahan ma mitte teda (no natuke ikka, a aktsepteerin kodaniku soovi oma õigused kindlaks teha), vaid inspektsiooni. Kõige tähtsam - selline alistumine looks pretsedendi. Kui intervjuu avaldamine oli seaduslik 2004. aastal, on see seda kahtlemata ka nüüd - uut vaikivat ajastut pole vahepeal ametlikult välja kuulutatud. Kui anda ekspoliitikutele (või ka näiteks ärimeestele, ametnikele, seltskonnategelastele, ükskõik kellele) õigus endaga seotud intervjuude (aga miks mitte ka uudislugude - näiteks lindiskandaali või jäägrikriisi kõrvaltegelaste puhul) hävitamisele, siis hakkavad nad seda massiliselt kasutama ning peagi pole nende mineviku kohta võimalik midagi kindlat oletada. See annab neile võimaluse valetada ja avalik huvi on selgelt kahjustatud. À propos, mis saab siis, kui nad UUESTI poliitikasse tulevad? Et oli poliitik, praegu on ekspoliitik ja tulevikus jälle poliitik? Ega paberihundist läbiläinud artikleid ju taastada ei saa. Kas Meelis Atonenil oleks juba õigus tsensuuri rakendada või peab ta veidi ootama? Ja kui kaua?
* Kas avalik huvi Vasakpartei ja Kingsepa vastu tõesti puudub? Antud kontekstis ei saa neid eraldi käsitleda. Esiteks, ajakirjandus on ajalooallikas. Vasakpartei on korra vist isegi Riigikogus olnud (vähemalt Tiit Toomsalu on), nii et mõnda tuleviku ajaloolast võiks Kingsepa sünnidaatumid ja haridus vabalt huvitada - teadlased, vaadake, huvituvad kogu aeg imelikest asjadest. Näiteks tahab keegi 2069. aastal kirjutada magistritööd "Vasakpoolsed väikeparteid EV-s 1990-2005". Kui nüüd seadust täie rauaga rakendada, peaks tegelikult olema igati seaduslik ka avalike arhiivide rüüstamine? Ja suva, kui lehekülje teisel poolel mingi oluline ja isikuandmeid mitterikkuv tekst on.
Teiseks, kuigi Kingsepp ei ole poliitik ja polnud ka poliitikuna avaliku huvi jaoks eriline tõmbenumber, ei saa väita, et tema vastu praegu igasugune avalik huvi puuduks. Nimelt võib ka blogija olla avaliku elu tegelane (blogisid on seetõttu ka kinni pandud, a sellest kohe hiljem). Tuntuimad blogijad üldse on muidugi I&I, aga kui poliitblogijatest rääkida, siis ega mulle mittepoliitikutest praegu rohkem meelde ei tule kui Kingsepp-Isemõtleja ja Laiapea-Infopartisan. Miks ei võiks staarblogija avalikku huvi pakkuda?
*Asja teeb eriti jaburaks see, et Kingsepp saatis oma isikuandmed Päevalehele ise, valides ise, mida ta enda kohta avaldab. Tal oli täielik vabadus ka valeinfot edastada. Tean seda formaati väga hästi ja artikkel oleks hakkama saanud ka väiksema infokastiga. Seejuures ei nõua inspektsioon mitte infokasti, vaid kogu intervjuu (kus eeldatavalt delikaatseid isikuandmeid ei ole? veebiartikli küljendus ja sisu on selline, et väga lugema ei tõmba) eemaldamist. Jabur. Seda jaburam, et Kingsepa enda sõnul pole tal midagi selle vastu, et tema (sh parteijuhina) ilmunud arvamusartiklid endiselt netti jäävad (et natuke tahaks vist ikka ka poliitikat teha). Aga mis siis, kui keegi avastaks mõnest oma arvamusloost delikaatseid andmeid? Ka poliitilised vaated on seaduse järgi ju delikaatsed isikuandmed ning kindlasti häbeneb mõni tänane aus ettevõtja või pensionär omal ajal komsomolisekretärina Noorte Häälde kirjutatud jälkusi. Avalik huvi puudub! Arhiividele tuli otsa!
*Ja üldse - meie ühiskonnas ei eksisteeri sellist mõistet nagu delikaatsed isikuandmed. Seaduse järgi on olemas, aga praktiliselt mitte. See on esiteks Eesti, kus elab alla miljoni eestlase, teiseks on see internetiriik, kus igaüks võib su nime Google'isse visata ja su kohta kõik teada saada. Nagu tegi Kingsepp andmekaitse-kaasusest kirjutanud Holger Roonemaaga (pagan teab, miks just tema, mitte Tuuli Kochi või Lea Lariniga), riputades tema "delikaatsed" andmed ka oma blogisse. Siin võiks ju arutada, et kas andmekaitseinspektsioon tahaks ja suudaks blogisid sulgeda, kui seal kirjutatakse, ütleme, et naabrimehel on kaks last ja üks neist on sündinud 24. veebruaril ja lõpetas Miina Härma gümnaasiumi. Seda muidugi ei juhtu, sest Roonemaal on kindlasti savi ja Kingsepp võtaks vast samuti postituse vastupuiklemata maha (analoogia järgi ikka kogu postituse, mitte ainult Roonemaa isikuandmeid puudutava osa). Aga huvitav oleks ikkagi välja selgitada, kas blogijal on andmekaitse ees suuremad õigused kui ajakirjanikul (nähtavasti suuremad kui tegevpoliitikul). Näiteks, äkki otsustaks inspektsioon, et Roonemaa kui ajakirjanik ongi avalik isik, erinevalt blogijast ja ekspoliitikust Kingsepast? Kuigi viimasel on võib-olla sadu, kindlasti kümneid lugejaid ja kunagi isegi paar valijat?
Ja kui isiklikuks minna - ka minu, nagu iga aktiivsema netikasutaja kohta leiab Google'ist igasuguseid asju, ehkki ma olen märksa vähem tuntud kui Sirje Kingsepp. So what? Kuidas see mind kahjustab? Netiahistajad? See hirm oleks sama ratsionaalne kui kartus, et mu hing otsingumootori kaudu võõrastesse arvutitesse imetakse (kusjuures, mõnikord tundub see risk mulle reaalne). Kui on kalduvus möliseda ja silma torgata (ja see vajadus on ekspoliitikul, realityshow eks-tähel, blogijal ja kolumnistil Kingsepal vähemalt sama suur kui minul), siis aktsepteeri, et ligimestel tekib soov lähemalt teada saada, kes sa sihuke oled. Kui ei aktsepteeri, siis tõmba rambivalgusest tagasi ja näed, et varsti ei huvita sinu isik kedagi. Kahte head asja, kuulsust ja privaatsust korraga ei saa. Muidu meil peale Ansipi varsti avaliku elu tegelasi ei olegi.
Kindlasti huvitab teid, milliseid pilte ma privaatsetes oludes netist alla tõmban. Siin on väga palju väga ägedaid joonistusi vanaaegsetest sõjameestest, peamiselt Sküütia, Mongoolia ja Türgi omadest. Kui oleks minu teha, laoks ma kõigisse ajalooõpikutesse igal astmel võimalikult palju selliseid pilte sisse. Sellega seoses - mõte teha Richard Kaljo Dumas-ainelistest joonistustest eraldi pildiraamat oli hea mõte. Sellel pildil näeb aga Jaapani kuulsusrikkaid sõdalasi purustamas Yalu jõel kasakate väge (Watanabe Yobukazu, 1904):
Nonii, mu jumaliku naislauljaga lemmikbändide listis on jälle üks nimi juures ja see pole isegi veel plaati jõudnud välja anda. Asteroids Galaxy Tour - The Golden Age (live)
Ma loen Laine Jänese tekitatud teksti ja kujutan vaimusilmas ette kibestunud, kättemaksuhimulist krõhvat, umbes sellist aparatšikut, keda Mihkel Raud oma memuaarides kirjeldab, kes kiusas keni noori muusikuid puhtast elupõlisest rahuldamatusest. Ja siis ma näen mõne artikli kõrval naeratava Laine pilti ja mõtlen: milline sümpaatne ja sarmikas küps daam! Mis tal küll hakkas? Misjaoks ta peab tegema, seda, mida on otsustanud teha? Millised tumedad, ebamaised jõud on MILF-ministri enda võimusse haaranud? Ja kas poleks võimalik asjade praegust käiku siiski kuidagi muuta?
Täna hommikul käis mul peas klõps! Pole eriline saladus, et seksuaalmaagia on üks lihtsamini praktiseeritavaid ja samas suhteliselt tõhusaid meetodeid reaalsuse painutamiseks oma suva järele, eriti kui seda teha koordineeritult ja massiliselt. Autori algatatud wankathon lugejate seas päästis kultuskoomiksi "The Invisibles", ansambel Kiss tagas albumite müügiedu maagiliste nestete -- vere ja sperma -- tilgutamisega trükivärvi sekka; Kuratino viitas siinsamas foorumis hiljuti mingile bändile, mis palub fännidelt abi plaadi kujundamisel, et nad onaneeriksid ja ennast seejuures pildistaksid ja pildid bändile saadaksid... Ja lõppeks, proovimine ei maksa ju midagi ning võib olla uudne ning üllatavalt meeldiv kogemus!
Järgmine kord ennast rahuldades mõelgem Laine Jänesele! "Energiate koondumise hetkel" suunakem oma heasoovlikkuse ja armastuse vaimne vektor Laine poole ning kinnitagem sihtmärk, manades silme ette jänese tootemimärgi... (Kui ma oskaks joonistada, siis ma näitaks, milline see on. Samas võib kinnistava sümbolina kasutada ka Merkuuri märki, sellel ka jänesekõrvad küljes.)
Kvantmaagilise protsessi käivitamiseks on vajalik veel üks suunatud tahtepingutus, millega peaks kanaldatud loovenergia vagu süvendama, et taig ikka kindlamini korda läheks. Parim viis seda teha on anda oma soovide sihtmärgile teada, mida tal oodata on, ning seda võimalikult loomingulisel moel. Literaadid-sõnasepad: saatke Lainele kirglik armastuskiri ja/või pühendage talle sensuaalne poeem; ansamblid: looge Lainest lembelaule, mis jõuavad raadiote edetabeleisse ja ringiga ka ministritari kõrvade vahele; kunstnikud: maalige Lainest erootilise laenguga maale, vormige iharaid kujusid, koostage videokollaaže, milles mängite läbi tantristlikke rituaale, milles üks partner on Jänese maskiga, jne, jne. Laske vaimul vabalt lennata, tehke ettepanekuid siiasamma foorumisse.
Ja nii iga päev, kuni asjad paremaks lähevad. Lihtsalt kirja kirjutamine, paistab, ei aita, isegi kui koguda sinna alla sügavalt kaosemaagilised 23 allkirja. Ning tordiga loopimine madaldab ka loopijat ning viib diskussiooni lasteaia tasemele.
Kui Jänese barjäärid nõnda murrame ning kauni printsessi poliitneeduse lohe kammitsaist vabastame, võime ette võtta järgmise, juba karastunumat-kogenumat panust nõudva mutrikese Riigiaparaadis, näiteks Jürgen Ligi!
Midagi pimeduse peletamiseks. Lizzy Grant - Kill Kill Ilus blond tüdruk. Loo lihtsus teeb antud juhul asja diibiks - nagu naissoost Johnny Cash vms (no tegelt suht väga konkreetselt Goldfrappi viimase plaadi auku jne). Jääb kummitama.
