Strateegia
Strateegia
Tere.
Minu nimi on..
Ma tahan jääda nimetuks.
Olen anonüümne ahastav alkašš,
aga kunagi olin ma luuletaja.
Õigemini poser,
teeskleja,
närakas.
Mitte sedasorti tropp, kes kirjutaks oode
või keerutaks kapitali,
vaid see mees,
kes edvistas kaunilt kõlavate sõnadega,
armastas kuulata oma häält,
siirdas tundeid,
pingutas,
et öelda midagi uut.
Ent kuidas öelda midagi uut, kui sul on hing
ja sa tahad elada,
kuid sul on kõrini?
Selles ei ole midagi uut.
Olen alati ennast eriliseks pidanud.
Tuleb välja, et kordumatut pole siin midagi.
Lihtsalt mingi pastakaga tolgus
üritab selle abil iseendal lahti imeda.
Jah, mulle meeldivad ilusad sõnad.
Ilusad sõnad on sõda ja surm.
Iga sõõm õhku on ühtlasi lonksuke mürki.
Pealevõtuka valik on vaba.
Kui mitte sõda, siis saaste
või süda ja kopsud
või maks või põrn,
mõni trendikas taud,
vennalik noahoop vanalinnas,
katusekivide saatuslik lend
või maanteede hakklihamasin.
Või mürgine ecstasy-pill.
Ning elu on mürgine ekstaas,
said ju küll ja juba küsid juurde.
Ent selles kõiges ei ole midagi uut.
Vististi mingitel aegadel oli,
aga uus on ammu unustatud
ja vana maailm käib aeglaselt alla.
Vabariik on väga ilus sõna.
Sedagi oleme näinud:
gladiaatorite veri reality-show' liivas,
patriitside poosetamine ja priiskamine,
plebeide arulage mass,
kari varisere,
paar fanaatikut
ja loomulikult luuletaja,
maailma parim.
Temast ei ole me kuulnud,
kuna ta teosed põletati.
Kogu ta luule rääkis, et tal oli hing
ja ta tahtis elada,
aga ta suri, ruttu ja valusalt.
Meie ei ole tast kuulnud.
Meist jääb ta nimetuks.
***
Vahelduseks võiks kirjutada midagi lõbusat,
ilmselt joomisega seoses.
Joodikutega saab alati nalja.
Nad meeldivad kõigile.
Või peaks rääkima oma tossude margist,
aga siis ma valetaksin.
Valetamine ei ole ilus
sõna.
Ilusad sõnad on uni ja armastus.
Viimane koguneb kehasse tilkhaaval,
just nagu sperma.
Aga muidu on täiesti teine asi.
Seda usun ma tõepoolest.
Ka mina vist olen poeet.
Minust peab saama
luule maailmameister,
elus bestseller.