Poeskäik
Käisin täna kesklinnas. Draamateatri esise ülekäiguraja juures nägin pikka kasvu umbes 35-aastast naist, kelle nägu säras, nagu ta oleks just Jeesuse ülestõusmist pealt näinud. Naise silmad olid pärani ja suu lahti, suust aga kostis eksalteeritud hingeldamist ja venekeelset loitsimist, mis kõlas umbes nii:
"Läti! *hõõgh* Oo, mu Läti! *hõõgh* Ma *hõõgh* vihkan venelasi! Oo, Läti *hõõgh* - kuidas ma venelasi vihkan!"
Pagesin.
Viru keskuse toidupoe järjekorras aga avastas üks vanaproua, et pakki Skittlesit soetav noormees seisab temast järjekorras eespool, kuigi tädi oli alguses arvanud, et ta peaks kohe minu järel ostude läbi õndsaks saama. Mitte, et proua oleks tolle umbes 17-aastase noormehe õigust järjekorras eespool seista kahtluse seadnud, kuid äratundmine tabas teda nii rängalt, et ta pidas vajalikuks oma kimeda vanainimese häälega moraali lugema hakata: "No oli teil raske öelda, et te eespool olete? No kuidas siis niimoodi, võiksite ikkagi teistega arvestada.. Ja nii väikest asja tulitegi ostma! No mina ei saanud ju kohe aru, et te ees olete.. Ja no issand jumal küll, olete teie ikka inimene!" Monoloogil ei paistnudki lõppu tulevat.
Pagesin.
Nüüd aga kaks südamlikku lugu sellest, kuidas Eero Epner ja Urmas Vadi poes käisid.
Muusika
Bloc Party - Banquet (video stream)
Näe, neegersolist oskab ka rokkida.
Tra
Nii tüüpiline, muidugi ma eksisin.
ARTIKKEL VII.
Mõlemad lepinguosalised kohustuvad:
1. Igasuguste vägede viibimise oma pinnal ära keelama, peale Valitsuse omade ja nende sõprusriikide vägede, kellega ühel lepinguosalisel sõjaline konventsioon tehtud [...]
Maidea, neutraliteedist on ühes artiklis küll räägitud, aga see vist siiski ei tähenda, et liitlasi olla ei võiks. Usu veel ilma lugemata, eksole.
A no enda lohutamiseks tsiteerin üht teist dokumenti:
§122 Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nõutav Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus.
T**** ra**
Kõik muudkui räägivad: Tartu rahu. Kui palju kordi juba (tuhandeid) olen ma seda sõnapaari kuulnud, aga lepingu teksti pole mul lugeda õnnestunud. Netis seda ei ole, nii mulle näib. Õigemini on, aga venekeelsena (sic!). Vene keelt ma aga ei oska. On nagu veidi tobe öelda midagi dokumendi kohta, mida ma lugenud ei ole, aga samas, ega ma ainuke ole.
Nii et, aatemehed.
Kas teie olete lugenud? Väidetavalt on seal punkt, mis välistab Eesti kuulumise sõjalistesse blokkidesse. Et saadame NATO kuradile ja kuulutame seejärel Venemaale Setumaa pärast sõja? Huvitav mõte.
Paus.
Näe, karjusin veidi ja saadetigi link. Praegu ei jõua kahjuks lugeda, ja üldse, las blogi varasem sissekanne jääb alles. Ikkagi tükike ajalugu. Ja mitte tükikestki ei loovuta ma teile.
Sehkendajate aeg
Tiiu Kuurme - "Piirideta postmodernism on teinud lahti piirid piiritule rumalusele."
Egotripp
Hakkasin oma imaaži üle järele mõtlema.
Ilmselt peaks suur osa usklikest mind ateistiks. Ateistidel omakorda on täielik õigus mind usklikuks sõimata.
Lääne vasakpoolsed peaksid minusugust ilmselt rahvusradikaaliks, isegi paremäärmuslaseks. Parempoolsed aga usuvad, et ma olen kommunist.
Ma olen punkar, vähemalt nende silmis, keda mina kutsun jõmmideks või trendipededeks. Punkari jaoks olen ma trendipede. Korralike eluviisidega karjäärinohiku arvates aga jõmm.
Ja neil kõigil on õigus.
Ma olen lahe, nii lahe, ma tean.
Keda kotib?
Õnnepalu näib lootvat, et kedagi ikka. Kender vist ka.
Muide, Kenderist. Kui kaua taluvad 'tõsised' kirjanikud olukorda, kus nende arch-enemy on Postimehe külgedel praktiliselt ainuke end kirjanikuna tituleeriv isik, kes tegelikel ühiskondlikel valupunktidel sõna võtta julgeb? Rooste ja Kaus võtavad aeg-ajalt EE-s sõna, EPL-is kirjutavad Kivirähk (sic!) ja Õnnepalu. Ongi nagu enam-vähem kõik vä? Eriti häirivad peaksid 'kirjanduseliidi' jaoks olema need Kenderi artiklid, kus ta õiget juttu ajab, viimasel ajal on neid üha rohkem ja rohkem. Olgu kasvõi nii, et Palts maksab talle täiendavat honorari, lõppude lõpuks ei ole siin mingit vahet.
A millest seeniorid räägivad? "Maarjamaal viimasel aastakümnendil toimunud järsud muutused on toonud meid Euroopa kultuuri- ja majandusruumi, samas on murettekitavalt suurenenud nende inimeste arv, kes on praeguses riigis pettunud. See toob meid taas küsimuse juurde - mis on eestlus? Kellele on meid vaja? Praegu neid ridu kirjutades vaatan ma aknast välja ja näen Pika Hermanni tornis trikoloori lehvimas. Käise vahelt pudeneb valgele paberile mulda. Tükike maakamarat, segunemas valgel paberil täitesulepea sinise tindiga - see sisendab lootust. Ehk on eestlusel XXI sajandi künniselgi midagi maailmale pakkuda. Selleks me siin väikesel maalapil ju oleme."
Superkangelased hääletavad vabariiklaste poolt
Nüüd olen ma küll kindel, et head võidavad.
