Poeskäik

Käisin täna kesklinnas. Draamateatri esise ülekäiguraja juures nägin pikka kasvu umbes 35-aastast naist, kelle nägu säras, nagu ta oleks just Jeesuse ülestõusmist pealt näinud. Naise silmad olid pärani ja suu lahti, suust aga kostis eksalteeritud hingeldamist ja venekeelset loitsimist, mis kõlas umbes nii:
"Läti! *hõõgh* Oo, mu Läti! *hõõgh* Ma *hõõgh* vihkan venelasi! Oo, Läti *hõõgh* - kuidas ma venelasi vihkan!"
Pagesin.

Viru keskuse toidupoe järjekorras aga avastas üks vanaproua, et pakki Skittlesit soetav noormees seisab temast järjekorras eespool, kuigi tädi oli alguses arvanud, et ta peaks kohe minu järel ostude läbi õndsaks saama. Mitte, et proua oleks tolle umbes 17-aastase noormehe õigust järjekorras eespool seista kahtluse seadnud, kuid äratundmine tabas teda nii rängalt, et ta pidas vajalikuks oma kimeda vanainimese häälega moraali lugema hakata: "No oli teil raske öelda, et te eespool olete? No kuidas siis niimoodi, võiksite ikkagi teistega arvestada.. Ja nii väikest asja tulitegi ostma! No mina ei saanud ju kohe aru, et te ees olete.. Ja no issand jumal küll, olete teie ikka inimene!" Monoloogil ei paistnudki lõppu tulevat.
Pagesin.

Nüüd aga kaks südamlikku lugu sellest, kuidas Eero Epner ja Urmas Vadi poes käisid.