Kunst on kõikjal?
Seda, et 11. septembri jumakas oli suurepärane postmodernistlik akt, pandi kohe tähele. Tuli see ju täpselt siis, kui räägiti ajaloo lõpust ja sellestki, et kunstis pole millegi uuega võimalik välja tulla. Siiski, performance, kus kohtuvad lennuk ja kaubanduskeskus, oli piisavalt originaalne, et inimesi argiuimerdusest välja raputada.
Kahju vaid, et lennukis istusid islamiterroristid, mitte radikaalsed kunstnikud, muidu peaks vaba maailm praegu hoopis kunstivastast sõda. Lihtsa loogika abil on kerge mõista, kui kasulik see praegusele hääbuvale kunstile oleks olnud.
Kahju vaid, et lennukis istusid islamiterroristid, mitte radikaalsed kunstnikud, muidu peaks vaba maailm praegu hoopis kunstivastast sõda. Lihtsa loogika abil on kerge mõista, kui kasulik see praegusele hääbuvale kunstile oleks olnud.
2 Comments:
paljud kunstivoolud ja liikumised on (omal ajal) olnud samasuguseks eneseväljendamise ja tähelepanu äratamise vahendiks kui terrorism tänapäeval.
kas vahe on ainult definitsioonides?
Tegelikult oli modernismiajastul ka terrorism palju coolim, romantilisem. Üksikud revolvri või pistodaga varustatud idealistid, valmis hukkuma aadete nimel. Nojah, pomme pandi juba ka siis, aga tollased vandenõud olid siiski märksa õilsama auraga. Suvalisi inimesi märklauaks ikka ei valitud.
Postita kommentaar
<< Home