Tolkieni-päevaks
Alljärgnevast tekstist ei saa pühitsematud mitte midagi aru, võin kohe öelda.
Hakkasin virisema, et netis ei ole leida ühtki normaalset testi, mis lahterdaks sind isiksusteomaduste põhjal selleks või teiseks Tolkieni tegelaseks. See tähendaks, et vastusevariantide “mul on kuus jalga ja ma armastan kääbikuid süüa” või “olen tuhandeid aastaid vana” asemel mindaks ikka natuke diibimaks, mõistetaks tegelasi liikumapanevaid motiive ja tõstetaks need tänapäevasesse psühholoogilisse konteksti. Et on rahvusvaheline Tolkieni-lugemise päev, on küsimus tähtis.
Aga millised need suunavad vastusevariandid siis olema peaks, hakkasin mõtlema. Noh, enamik mu lugejaid on niikuinii kääbikud, kes armastavad rohul tšillida ja kehalikele rõõmudele järgi anda. Poliitilises mõttes on kääbik selgelt apoliitiline elukas. Gandalf on selge anarhist, kuna kõik tema sammud on suunatud antiautoritaarsete algatuste toetamisele. Saruman on jälle asjalik parempoolne – Orthanci ümbert maharaiutud mets või laastatud Maakond on tõhus näide kinnisvaraarendusest ning tema ja Gandalfi dialoogides väljendub targa riigimehe ja naiivse maailmaparandaja põline vastasseis. Sarumani eristab Sauronist see, et tegu on siiski humanitaarsete kalduvustega paremintellektuaaliga, kes hindab vanu tarkusi ja omab kindlasti hiiglaslikku raamatukogu. Sauron on aga tööstur ja tehnokraat selle sõna kõige täpsemas mõttes (Barad-dûrist leiab sama palju raamatuid kui Jüri Mõisa kodust), ent mõlema kantsi omanikku iseloomustab huvi praktilise geneetika vastu. Olgu veel öeldud, et Tolkieni enda sõnul oli Sauroni traagika peapõhjuseks käsitööhuvilise Maia piiritu korraarmastus.
Kui sõnastada küsimusi mõnuainete kohta, peab silmas pidama, et mõõdukas weed ja alks meeldivad kõigile positiivsetele tegelastele. Ehkki haldjad on rohkem sellised trendipede-tüüpi snoobid, kelle kõrge enesehinnang võiks vihjata ka kokaiiniharjumusele – Legolas oleks siis üks neid tegelasi, kes 30-selt oma Armani pintsaku lõhki käristab ja kunstiakadeemiasse õppima asub. Igatahes, sõltuvusprobleemide ilmnemisel kipub asi kangesti Frodo ja Guglunki suunas, kui sõltuvusega kaasneb võimujanu, liigub skaala Sauronini välja. Ka vägivaldsusel on oma skaala – kasvõi Gimli ja Samiga samasse pubisse ei tahaks väga sattuda, kui neil joogid sees ja sõbrad kaasas on, aga see veel ei tähenda, et nad halvad kujud oleksid, lihtsalt keevalised.
Majanduslikus mõttes - Ar-Pharazôn on riskikapitalist ning Númenori tabab põhimõtteliselt Islandi saatus (Valari eelmine interventsioon jälle on tõlgendatav Keskmaa bail-outina – Valadel on sama palju võimu kui IMFil ja nad sisendavad endale samamoodi, et nende endi kokkukeeratud sita peab ära helpima lihtrahvas). Smaug, mõistagi, pooldab konservatiivset pensionifondi.
Mida veel? Ahjaa, seksuaalvähemused. Raske uskuda, et Bilbo kogu pika praktika vältel endas vuajeristi ei suutnud välja arendada. Ja Frodo… Kogu see “one ring” teema on juba liigagi ilmne, eksole. Ja lõpuks läheb ikkagi nii, et Frodo vallatleb backstage’is iginoorte haldjaprintsidega ja Sam on sunnitud naise võtma.
Sellele jutule pilti otsides leidsin hoopis terve koomiksi, lugege.
arhiivist: salaselts "Must Süda", 1935
Täpsemalt 19. märts 1935, raamatureklaam Päevalehest.
