eesti otsib klassikut
Mul on tunne, et üks asi vajab selgeksrääkimist. Mõned meist pole just kõige teravamad pliiatsid ja eeldavad alati, et pealkiri = sisu. Mina, kes ma avastasin hiljuti kobarkinos gin-long-drinki ostes, et selle põhikoostisosad on piiritus ja vesi, vaidleksin vastu. Niisiis - "kirju koer" ei ole liharoog, vaid magustoit. Saksa Demokraatlik Vabariik oli tegelikult politseiriik. Toomas Hendrik Ilves ei ole tegelikult kaslane. Ning Birgit Õigemeel ja Jana Kask ei ole tegelikult superstaarid, täpne termin oleks ehk "tuntud noored lauljatarid" vms.
Link ka (alguses sisaldus pealkirjas sõna "lauljahakatis", siis muudeti poliitiliselt korrektsemaks).
kulda klaviatuurist
Rada7-s ütles ühe toreda mõtte välja foorumikasutaja McWill. See, et ma teda tsiteerin, ei väljenda mu seisukohta antud teema algatanud bändi suhtes, mille muusikat ma pole veel kuulanud. Aga antud postitusele kirjutan küll kahe käega alla.
Ausalt öeldes ma küll ei tahaks kuulata endale täiesti vastumeelset musooni, mille kuulamist ma pean tükk aega endale sisse harjutama, kuna mingi artikkel lihtsalt väidab, et vanad harmooniad ja toonid on iganenud. Sama loogikat võiks laiendada siis ju ka seksile ja poliitikale. Kuhu jääb vaba tahe? Kas nui pooleks toimivate ja heade asjade hülgamine abstraktse progressi nimel ei olegi enam see asi, mida tavaliselt moekeigarluseks, vannabiitluseks ja muude teiste toredate nimedega ei hüüta.
