1937 - Pealinlane kahe prügihunniku vahel

Vaba Maa, 16. juuli 1937

Pealinlane kahe prügihunniku vahel

Praegusel kodukaunistamise hoogtöö ajal on huvitav ja õpetlik tuletada meele lugu maamehest, kes tuli mõneks päevaks Tallinna oma sugulaste juure ja pärast kinodega-kõrtsidega tutvumist läks vaatama ka pealinlaste suplus- ja väljasõidukohti.
Ta jalutas Narva maanteed möööda Piritale ja järgmisel päeval võttis ette jalgsi teekonna Pelguranda. Siis ta raputas pead ja sõnas: "Tohoh pimme, nee pealinlase eläve ju kate prügimäe vahel!"

Tõepoolest ongi linnaisade äraseletamata tarkuse tõttu asi kujunenud nii, et tallinlane ei pääse linnast välja rohelisse muidu, kui peab mööduma prügimäest ja sisse hingama kõike, mida tuul prügimäelt toob.
Narva maantee ääres mererannas, spordiplatsi lähedal, asub prügimägi ja pättide suvilaager. Tuhanded inimesed, kes jala lähevad Piritale, mõtlevad vaikselt oma ette: peaks nüüd mitte tuul olema prügimäe poolt!
Linnaisad on küll teinud korralduse, et prügimäele ei tohi viia haisevaid jätiseid. Kuid prügikastide tühjendamisel tavaliselt sorteerimist ei toimetata. Ja mõni päev tagasi paar mustusevedajat tühjendasid sinna oma kastid. Kui on linnas mustus, siis olgu täielik!

Samasugune pilt avaneb Pelguranda minnes. Otse tee ääres, hipodroomi aia taga, on prügimägi, millest pühapäeviti Pelgulinna ja Lilleküla elanikke voorib tuhandete viisi mööda.
Tallinna heakorra eest hoolitsejaile peab soovitama sealt kord mööda minna kuumal suvepäeval, kui Pelguranna poolt puhub mahe tuuleke. Siis on neil ilma pikema jututa selge, mida see prügimägi tähendab ümbruse elanikele!

Prügimägi ja pätid, need on üksteisega lahutamatult seotud. Pelgulinna prügimäe lähedal endise "Baltika" telliskivivabriku korstna kõrval saviaugu ääres on hulkurite laager.
Pühapäeviti peavad mingid palveõed-vennad sealt mõnikümmend sammu eemal vabaõhu-jumalateenistust ja jutlustaja sõnade hulka kostavad joobnud pättide lällutamised ja ropendused.
Lapsed armastavad seal lähedal jooksta ja mängida, sest seal on ilus, tasane muru.
Nad kuulevad seal mees- ja naispättide mitmesuguseid harutlusi n e n d e eluprobleemidest, vaidlusi selle üle, kes neist rohkem mädaneb mõnesuguste haiguste tõttu ja palju muud.

Äripäeviti võib seal näha teistsuguseid pilte. Pättide laagri kõrval asuvast saviaugust kärutab noormees välja savi. Töö on raske, noormehe lihaksed rasket savikäru laudteed mööda üles ajades on pinguli nagu köied. Savikoorma maha pannes noormees, kelle ülemine kehaosa on paljas ja päikese käes pruuniks põlenud nagu pronks, pühib higi näolt ja haarab siis uuesti kinni kärust, et minna saviaugu põhja uue koorma järele.
Hulkurid lõõbivad töömehe üle. Temale hüütakse pilkavaid märkusi ja rõvedusi. Naispätid kutsuvad teda enda lõbusasse kampa.
Noor tööline, kes üleni higistades teenib oma igapäevast leiba raske tööga, kuuleb pättide pillerkaaritamist hommikust õhtuni, päevast päeva. See on nagu irvitamine tema töö üle.

Kuid pealinn ei saa nähtavasti lahti prügihunnikutest linna piirides, ja kus on prügimäed, seal on ka pätid. Need käivad koos!
Kord kõneldi prügimahapanekukohtade viimisest eemale linnapiiridest, kuid tänaseni prügimäed keset elamis- ja suvitamisrajoone aina tõusevad.

1972 - noored hukas (ja neid on rohkem kui varem)

Vaba Eestlane (Toronto), 31. okt 1972:
Noori rohkem kui kunagi enne 

Tänapäeva maailma iseloomustab noorte arvu sensatsiooniline kasv. Näiteks on - UNESCO andmeil - praegu pooled maakera elanikest alla 25 aasta vanad. Mitmel maal on noori 60 prot. rahvastikust. Inimkond ei ole veel kunagi olnud nii noor kui kaasajal. [...]
Sõltuvalt konkreetseist ajaloolistest tingimustest mahub noorus 16-30 vanuseaasta piiridesse. See on kasvamise ja kasvatamise periood. Ka on see ajajärk võimalus - anda noortele sihid ja ideaalid. Need peavad vastama (kas või üldistes joonteski) noorte isiklikele ideaalidele ja püüdlustele ning võimalikult igakülgselt soodustama nende vaimujõu rakendamist ja kõlbeliste ideaalide kujundamist.

Nähtused, mis õigustavad kõnelemise kriisist noorte ühiskondlikus hoiakus, on hipid, uimastusainete tarvitamine, äraostmine spordis, lugupidamatus seaduste ja korra vastu ning suurenev kuritegevus. Sotsioloogid väidavad, et kõigi nende nähtuste esinemise põhjustavat kultuuriideaalide kaotus. Sellest kõneles ka USA president John F. Kennedy, kes märkis, et "meie tunneme praegu suuremat vajadust kui seda on vajadus aatomi- ja tööstusliku võimsuse järele - vajadust ideede võimsuse järele."

Kui kõneleme ideedest, siis peame märkima, et ennekõike vajame kindlaid ideid slaavi- ja hiina-punase hädaohu vastu. Need ideed hävitas lääne idapoliitika ja lääne kontsernide idakaubandus. [...] 

Selles vastuolude labürindis kaotavad noored oma humaansed ideaalid, sest nad näevad, et julmus ja vägivald on parimad vahendid eluprobleemide lahendamiseks. Nii tekivadki bandede (rockerid, Kalifornia "põrgu inglid", progrommide korraldajad jne.), kellede peamiseks harrastuseks vägivalla kultus.

Tõeliste ideaalide puudumine, lootusetus midagi muuta ümbritsevas tegelikkuses ja sügav pessimism sünnib püsimatute noorte üksikuid ringkondi põgenema kõikvõimalike uimastusvahendite juurde, nagu on seda uimastusained, alkohol, hasartmängud, seks ja koomiksid. Kõike seda soodustab veel asjaolu, et ka vaba aega on liiga palju ja et seda püütakse (kuigi alateadlikult) kasutada vastavalt kaasaja elurütmile. Kuid see püüd põhjustab vastuolud nende võimalustega, mida pakutakse noortele vaba aja sisustamiseks ja kasulikumaks veetmiseks. Ka "pole kahtlust, et meie filmid, televisioon ja koomiksid hukutavad kohutavalt noori. Samuti pole ka mingit kahtlust selles, et sadismi avalik näitamine võib noortes esile kutsuda sadistlikke soove. Mulle on absoluutselt selge, et kogu selle "massikultuuri" ja kuritegevuse, sadismi ja vägivalla suurenemise vahel on kõige tihedam, kõige vahetum seos" (Walter Lippman, USA kommentaator). 

USA sotsioloog Nathan Ackerman näitab, et kaasaja "vihase generatsiooni" silmapaistvamaks hoiakuks on tendents ühiskonnavaenulikule käitumisele, radikaalne muutus sugudevahelistes vahekordades, totaalne kirg ultra-džässmuusika vastu, poolehoidev suhtumine bandede käitumisnormidesse, oma õigustes kahtlemine, vanemate autoriteedi ignoreerimine ja kasvav kiindumus iga liiki psüühilistesse mõjutamistesse.

Kõige negatiivse kõrval, mis meid häirib, on kaasaja noortele üldistusena siiski omane äärmine iseseisvus ja sõltumatus ning see soov, et ajajärku kujundav generatsioon ja süsteem neid arvestaksid. 

Ka on noortele omane mure meie tuleviku pärast. Näiteks nende tulemuste osas, mida põhjustab maa, vee ja õhu saastamine. Ka ei tohi me unustada, et homme need noored siiski valitsevad meid. Et see võiks toimida hästi, vajame kõigi demokraatlike reformide elluviimist, sest see on ainus tee, et likvideerida kõik kaasaja noorte veidrused. Ka on demokraatlikud reformid (ja demokraatia poliitilise süsteemina) alus, millele tugineb inimeste ja rahva ideeliline ja kõlbelispsühholoogiline uuenemine. 
R. Tarvas 

1921 - noored hukas (rohkem kui kunagi varem)

(katkend artiklist "Viin, suguhaigused ja tiisikus on meie suuremad vaenlased!")
Sakala, 17. jaan 1921 [...]

 Protesteerin ka üleliigsete tantsude ja üleliigsete tantsu korralduste vastu, tantsude vastu mille teenuseks ilma kahtlemata tuleb paljude juures tiisikuse joumist kogeda! Ärgu kardetagu, et tantsude ärajäämisega ehk vähenemisega keegi kahju saaks, terve noorus peaks tantsutagi noor olema. Samuti ei peaks äraootavalt kannatama ka riik. On aga riigile tantsupidud siiski tarvilikud, siis seatagu sisse kallid tantsupassid ehk midagi sellesarnast, mis iga kuu uuendusele tuleks: see tooks inimesele palju kasu.

Kui ajalehe kuulutused lahti lüüa, siis otse kohkud tantsupidude kuulutuste arvust. Paistab, nagu poleks inimestel midagi muud peale tantsimise teha. Kord sõjapäeval, kui mehepojad elu ja surma peale kodumaa eest väljas olid peeti Tartus, olgu ka möödaminnes tähendatud, ühel ööl 11 avalikku tantsu pidu maskidega! Mis peab selle kohta ütlema?

Kurb on ka see, et noored ise, nagu ka suguhaiguste ja viina asjuski, aru saada ei taha tantsu tühjusest ja kahjust, vaid aga keerleks ja keerleks, tütarlapse soe ihukene käe all, valu uimas... Ja tütarlapsed koketeeriks ja koketeeriks omas igaveses enesearmastuses ja meeldida püüdes. Igatahes kuuled harva noori ta isu hukka mõistvat ("Uudismaa"), veel harvem näevad nad tantsus kahju, kirgede äratamist jne., harva inetut pilti tantsu-liigutusis ja varjudes, mitte sellepärast, et nad nii süüdud oleksid ja midagi ei teaks! Harva näed ka viimaseid ajal laste vanemaid lapsi tantsule keelamast: "Sealt tood mehe! ütleb nii mõnigi ema oma "armsale südamekesele".

 Edasi leidub sarnaseid noori, kes, väsimuseni tantsinuna kusagile rõdule ehk mujale kõrgemale kohamale lähevad, et sealt ahnelt all saalis pööraselt keerlevat liha vaadata... [loetamatu]!?

On igatahes imelik, imelik see tants ja tantsu himu...

Või on see kasvatussüüd? Koolide süüd? Korraldatakse aga, nagu nähakse, tütarlaste koolides, tantsukursusi ja ei seletata [loetamatu] muud midagi? ...
 Tuleb tahtmatult meelde skandaalne lugu mis enne pühi ühes kohalikus Saksa keskoolis juhtunud: Korraldatakse koolijuhataja poolt kooliõpetajatele ja mõnele vanemale klassile tantsu-õhtu, millele aga, nagu ikka, noormehi ei lubata kutsuda. Mis teevad aga agaramad tütarlapsed? [loetamatu] - poisid-kavalerid siiski kaasa tuues, kuna nooremad ja kartlikumad nurka poevad, naeravad ja kordavad: "Kui ometi näpu otsagagi puudutada saaks!"

Nagu näete, kah kasvatusviis.

Nii aga edasi ei saa. Päästke noorus tema vaenlaste käest! Auga tööle kõik! Sest muidu tegenereerub meie noorus. Enam rikutud sõnades ja tegudes, kui seda praegune noorus on, polegi enam võimalik olla. [...] Kas Eestil veel vähe vaenlasi on, et selles asjas ainult pealtvaatajaks jääda?! Tööle, tööle, kõik lastevanemad, seltskonnategelased, riigijuhid ja noored ise!

Januarius.

1880: poisikeste öösine ümberhulkumine

Perno Postimees, 22. veeb 1880

Pärnust. Ülejõe-alevi poisikeste öösel ümberhulkumine. Selle päälkirja all on meile kiri ära trükkida kätte läkitatud, mida kirjasaatja oma sõnadega pauna paneme:
"Linnas elavad hulk inimesi üheskoos, kelle seas ka suurel mõõdul haganaid leida võib ja kõige suurem haganate hunnik kogub sinna kohta, kus neid mitte aegsalt vilja hulgast välja tuulatud ei saa. Nõnda on siin Ülejõe-alevis poisikestega lugu, kelle vanemad vist küllalt hoolt oma laste kasvatamise eest ei kanna, vaid neid õhtult liig hilja mööda uulitsaid hulkuda ja kõrtsist kõrtsi kohmerdada lasevad. Kes niisugusi mehikese sellel ajal ei peaks nägema, kellele nad mitte oma piibukestega ehk muidu suitsu-riistadega, mis nagu kütissed poiste suus suitsevad, silmi ei oleks puutunud? kui mõnel midagi tegemist või tallitust Ülejõe alevis hilisel ajal olnud. Tihti tuleb sedagi ette, et poisid kõrtsimehele, kui see neid uste kinnipaneku ajal välja ajab, vastu hakkavad ja ilma politsei ukse näitamiseta, äramineku pääle ei mõtlegi.
Hale ja kahetsemise väärt lugu küll, kui juba poisikesed nõnda noorelt seesugusid hukatuse teesid tallavad, mis mehed võivad neist suurena sirguda ja missugused kasvud kasvada? Kas ei oleks vanemate püham kohus oma laste elu kasu eest enam muretseda ja kõige hääduse eest hoolitseda? - Jah, muidugi on! Aga mis võime meie niisugustest vanematest nõuda, kes isi ka mitte palju paremad ei ole. Mees lakub päiviti kõrtsis, tuleb õhtu kottu, peksab oma naist joobnud pääst päälegi ja seda näeb kõik laps päält, ning ei jäta naljalt neid hukatuse hauke ülesotsimata.
Ma tean ühte isa, kes selle üle midagi ei lausunud, kui tema poeg M. trahteri keldrist õlle pudelite varguse päält kinni võeti, kes sinna isi, nagu hiirekene lõksu oli läinud. Päälegi ei olnud sellel poisil mitte esimene kord, seda musta tööd teha. - Nõndasamuti on palju tõisi, kes seesamasugusi kõveraid ja keeldud teesid tallavad.
Oleme nüüd senini sellest alevist rääkinud ja kui silmad tõise pääle pöörame, siis peame kurbdusega tunnistama, et sääl lood ka mitte paremad pole, vaid veel tigedavamaid tembutajaid ette tuleb ja õnnetuseks üles leida on.
Väga soovitav oleks, kui esmalt ülekäte läinud vanemad endid aegsalt ilma suurema kahjuta parandaksivad ja siis omad silmad oma laste ja nimelt ööselt ümberhulkujate poisikeste pääle pööraksid, ning neid karistamise ja maenitsemisega kõverate teede päält ära ja õige elu-teedele juhataksivad. - Sündigu see nõnda!
A. "

1930: Tartu vargapoisid pidutsemas

Teataja (Tallinn), 15. veebruar 1930

Tartus sai kriminaalpolitsei 10. veebruaril teateid, et Fortuuna uulitsal "Pihkva" sissesõiduhoovis Eduard Kuuse üüritoas salkkond vargapoisse pidutseb.
Kui kriminaalpolitsei ametnikud kohale ilmusid, siis avanes neile sarnane pilt, nagu seda õige harva võib näha. Väikeses üüritoas oli 6 purjus kaheksateist- kuni kahekümne-aastast noortmeest ja kolm-neli lõbunaist. Kõik toa sissesead oli laiali paisatud. Põrandal lamasid katkilöödud pudelid, siia oli välja valatud veini, moosi, siin oli vere- ja okseloike.
Juurdlusel selgus, et vargapoisid olid siin juba kaks päeva, nagu tartlased ütlevad, joonud ja rassnud. Selle aja jooksul oli ära joodud 40 pudelit koduveini ja "sakuskaks" söödud 8 purgitäit mustika keedist, kuna muud paremat käepärast ei olnud.
Veini ja moosi olid Eduard S c h m i d t ja Joh. S e e r a n d varastanud "Looduse" ärijuhi Männiku keldrist Valli uul. nr 4. Saaki kutsutud jagama siis ka sõbrad ja tuttavad. Pidutsedes on muidugi nii mõndagi juhtunud: pudelid katki läinud, ise peale kukutud ja sellest haavata saadud, veini ja moosi maha aetud ja läila südamega ka enda sisemust sinna tühjendatud.
Seerand ja Schmidt paigutati vanglasse, kuna teised vastutusele võetakse varguse kaasteadmise ja mitteülesandmise pärast. Nooredmehed on kindla elukutseta.

Samas lehenumbris räägitakse Eesti-Leedu diplomaatilisest tülist: riigivanem Strandmann külastas Poola-visiidil möödaminnes Vilniust. Kaunases protestis 13. veebruaril 1000 leedulast, hüüdes loosungeid "Maha Strandmann," "Vilno äraandjad", "Maha Poola teenrid". Eesti saatkond Kaunases "avaldab oma imestust selle kohta, et Leedus, kus ometi vali sõjaseadus maksab, niisugune meeleavaldus võimalik on".

Vähk Tallinna südames

16. juuli 1940, Uudisleht

1.

Meie pealinnast on kadunud palju pahelist, on suudetud rahvas kesklinnas korralikult liikuma õpetada, kuid Tallinna kesklinna kallale on asunud vähk, mida seni pole suudetud välja juurida. Öö ja pimeduse saabumisel muutuvad Harju, Kuninga, Kullasepa, Niguliste, Dunkri ja Rataskaevu tänavad paigaks, kust korralikud inimesed piinlikult hoiavad eemale, sest need tänavad võetakse öötundidel põhjakihi valitsemise alla. Jõukatsumisel politseiga on see rahvas jäänud seni võitjaks, - ta on ümberpaigutamatu oma Dunkri tänava ja Lühikese jala niiskuse ja pehkimuse järele lõhnavatest urgastest: ajad ühe minema, saadad ta Tallinnast välja, on ta jälle paari päeva pärast tagasi; nii kestab see juba pikemat aega! Nii seletab keegi kesklinnajaoskonna konstaabel.
Avalike naiste juures leiavad varju ja ülalpidamist igasugused kahtlased meestüübid, kes samuti öö tulles asuvad jalutuskäikudele, et leida "hanesid", keda enda juurde "külla" kutsuda ja kelle kulul saaks korraldada "mõistliku olemise".
Siin, kesklinna nurgatagustes, lööb põhjakiht maha oma kõvad lahingud, elab üle metsikud "abieludraamad" ja armukadeduse stseenid. Harva, mil politseid appi kutsutakse või mil politsei jaole satub.
Lõhkised, muhulised näod ja sinised, verised silmaalused on ainsad tunnistused öösisest arvete õiendamisest.
See on see vähk, millest kesklinn lahti ei saa. Ainult karm ja hoolimatu operatsioon võiks siin aidata. Meil kõneldakse töökäte puudusest - võetagu kord see laiskusega raiskunud ja avalike naiste toetusel elatuvate "härrade" "seisus" revideerimisele ja pandagu nad tööle.

2.

Pühapäeva öösel, kell pool üks tungleb Rataskaevu tänaval enam kui sajapealine inimjõuk, kelle keskel kriiskab ja lärmitseb suurekondine ja purujoobnud avalik naine. Ta on külastanud Raekoja väljaku autode seisukohti, annud seal "külalisetendust", mis pakkus valimatut ja toorest sõimu kõikide aadressil ja alumise kehaosa alastikiskumist.
Minemakihutatud, siirdus naine siis Voorimehe tänavale, sealt Rataskaevu tänavale, Dunkri tänavast alla - ja nii ringiratast - uudishimuline rahvahulk mõnitades ja pahandades kannul. Kuid sellele rahvale pakkus lõbu, jälgida naist ja näha, kuidas ta end aegajalt jälle alasti kiskus. Viimaks on aga kõigil sellest jandist küllalt. Hakatakse otsima politseid. Seda pole alati kerge leida - ta liigub mööda kesklinna.
Meie lehe toimetusse tuleb sisse muusikategelane S.V. ja avaldab arvamist, et tuleks politseijaoskonda telefoonida ja joobnud naine tänavalt koristada. Siirdume koos tänavale.
Kuid juba on politseinik leitud. Ja joobnud naine on jõudnud juba välja restoran "Du Nordi" ette, kus agaramad mehed ta peatanud.
"Politseinik, koristage see naine minema!" hõigatakse. Kuid naine, nii purjus kui ta ka pole, saab aru, et politseiniku kohaleilmumine ei või midagi head ega kena tähendada ja istub tänavale maha. Politseinik seda käte ja jalgadega vastusõdivat "amatsooni" üles tõsta ja tänava ääres ootavasse autosse üksi toimetada ei jaksa.
"Appi politseinikule - appi seltsimees korravalvurile!" hõigatakse rahva hulgast. "Töötav rahvas seab ise korra jalule! Küllalt selle libu janditamisest!"
Mehed rahva hulgast asuvad naist maast üles tõstma ja autosse toimetama. Kuid see pole kerge - naine ei liigutagi end. Üks meestest sakutab joobnud juustest. Nüüd leiab üks, määrdunud polo-särgis meheklutt - tema olevat selle naise "tuttav" ega võivat lubada niisugust õiglusetut kohtlemist. Ei tohi ikka sakutada juustest. Joobnud naisega pidavat viisakalt ümber käima.
Nüüd ilmub kolm eesti ajateenijat madrust.
"Madrused, politseinikule appi! - Kas siis juba kord ei saada sellest naisest jagu!" kuuldub rahvahulgast käredaid hääli.
Madrused on agarad poisid - naine haaratakse maast üles - ta leiab veelkord võimaluse oma alasti keha "ilu" demonstreerimiseks - ja surutakse autouksest sisse. Polosärgis meheklutt tõstab veelkord protestivalt häält, kuid rahvahulgast astub paar meest välja, annavad kutsumatule kaitsjale paar müksu selga ja takistavad seega vahelesegamist. "Tuttav" asub kõnniteele ja laseb sealt tulla ähvardusi ja "õiglase pahameele avaldusi."
Viimaks on naine autos ja see kihutab koos madrustega arestimaja poole. Rahvahulk valgub arutledes laiali. Polo-särgis "armuleiva sööja" aga sõimleb ja ähvardab edasi ning teda päästab rahvahulga omakohtust ainult õigeaegne eemaldumine.

3.

See oli vaid üks pildike öösisest kesklinnast. Vaatamata ametivõimude korraldusele, et rahvas piiraks oma öösisi liiklemisi, ei hooli sellest rahvas, kelle ainsaks sissetulekuallikaks on öö. Niguliste kiriku juures puude alla on mitu salkkonda kahtlasi tüüpe, avalikud naised käivad ühe ja teise juures; teevad juttu ning norivad viina ja suitsu. Ööelu börsil tuikab vilgas elu kõigi selle "lõbude" pakkumiste ja nõudmistega.
Siin liiguvad ringi igasugused "sõbramehed" ja "sokutajad", peavad neile ülalpidamist teenivate naiste üle valvet ja hoolitsevad selle eest, et mõni ringiekslev nokastanud ei tarvitaks liiga norivat ja pealetikkuvat tooni. Kui läheb lööminguks ja sagimiseks, siis löövad ka naised oma ärajoonud ja elukutset reetva häälega sekka ning õiendamist on palju. Enne, kui politseinik kohale jõuab, on jõuk hajunud ja koondub kuski mujal.
Sageli saavad naised ka oma "tuttavate meeste" käest udida ning siis on ahastamist laialt. Kuski avatakse aken ja kellegi naise hääl karjub "politseid!" Kuid siis ilmub paar tugevaid käsi, karjuja tõmmatakse tagasi akna juurest ja aken suletakse.
Rataskaevu, Rüütli ja Niguliste tänava elanikele on need stseenid igaõhtused ja igaöised ning ollakse nendega harjunud.
Sest Tallinna kesklinna häbituse ja räpasuse vähki pole kerge välja kiskuda.


Oskar Lillendalist ehk Jüri Remmelgast sai veidi hiljem Eesti Leegioni kirjasaatja.

Pealinn õhtust hommikuni

Rahvaleht, 17. september 1929


Politsei arestimaja on Tallinna tänavaelu baromeeter: kui arestimaja kongid täituvad, siis on see kindlaks tunnusmärgiks, et tänavatel ja kõrtsides tormitseb elu, kutsudes hoogsamalt kui harilikult.

Rekordite rekord soolaputkas
löödi ööl vastu pühapäeva, "kallil laupäeva õhtul", nagu öeldakse. Politsei oli seekord eriti terane tähele panema ja teenistusvalmis end pakkudes viinast väsinule saatjaks arestimajja.
39 joodikut arestimajas,
nendest 27 inimest kesklinnast, peaasjalikult Viru tänavalt kinni püütud - see on enneolematu "saavutus".
Oli võimalus lähemalt pealt vaadata seda "draamat", mis laupäeva õhtul lahti rullus Viru ja teistel kesklinna tänavatel.
Kuidas Tallinn elab õhtust hommikuni,
sellest heal kodanikul, kes varakult heidab magama, pole aimugi. Nende "öörüütlite" seas, kes kaua pärast politseitundi otsivad ööhämaruses pealinna tänavail väljendamisvõimalusi oma kalduvustele, panigi politsei toime haarangu.
Kui kustuvad laternad...
... siis heidab Elu enesest katted. Siis näeme, m i s s u g u s e i d inimesi elab pealinnas. Kuskilt pimedalt tänavalt tuleb Virusse röövlinäoga mees, jalutades pealtnäha ükskõikselt edasi-tagasi avalikkude naiste ja joobnute hulgas. Vahetevahel ta jääb mõnda pimedasse kohta seisatama, vahetab mõne sõna, teeb mingisuguseid ärilisi tehinguid.
See on "valge surma" levitaja,
kokaiinimüüja. Kalli raha eest ta võib igale joobumust ja unustust otsijale anda mõne valge pulbrikese. Ja tema ohvrid? - Neid võib tunda nende klaasistunud silmadest, millest vahib välja kohutav kirg mürgise uimastusaine järele. Mõni korralik abielunaine, mõni riigiametnik, tuntud nimega näitleja, baaridaam ja muidugi suur osa avalikke naisi on tema kaubatarvitajad.

Ristilöödud armastus.
Väike armastusjumal kannatab. Armastus, mille eod ta istutanud igasse inimesse, ei ole äri jaoks. Armastus on eneseohverdamine, nõudmata, et midagi saaks vastu, et millegagi tasutaks.
Kuid kesklinna armastusebörsil
tingitakse raha pärast rohkem kui juudi äris kübarat ostes. Siin komistavad inimesed ka paragrahvide otsa. "Preili, kuhu te ruttate?" hakkab hilisele kojuruttajale daamile külge juhtumisteotsija öörüütel, võttes võõral daamil kinni käevarrest. Kuid äkki ilmub külgelööja kõrvale
politseinik ja ütleb: "Palun, tulge kaasa!"
Mitte kes teab kui käskivalt ja kurjalt, vaid päris väikse, kuid tungiva häälega. "Ega's ma midagi... mis te nüüd, ma niisama..." püüab end vabandada öörüütel, kes äkki on kaotanud oma bravuuri. Kuid politsei teistkordse nõudmise peale asub teele, arvates: "Küll jaoskonnas klaarime asjad ära."
Kuid Vene tänavale sisse keerates tekib hinge paha aimus:
"Kuhu, kurat, te mind veate?"
küsib armastustungide ohver. "Ma pole ju joobnud, et mind viite arestimajja!" Kuid varsti sulgeb tema järele värav ja sama kolgatateekonda alustab teine, kolmas, ja nii edasi... Arestimaja täitub. Viisakalt riides noorhärradele seltsiks samale narile tuuakse denaturaadi järele haisev pätt, kes üles korjatud kuskilt kõrvaliselt tänavalt.
Nii tuuakse ohvreid armastusele...
Seiklushimu viib külgelööja mugava toakese või kabineti asemel haisevasse soolaputkasse.
Kaks poisikeseohtu noorhärrat tabatakse ühe keskealise daami kimbutamiselt. Politsei ilmudes noormehed pistavad jooksma. Üks neist, "Karlutt", saadakse kohe kätte. Ta tahab nähtavasti, et seltsimees teeks temaga kaasa lõpuni, seepärast hüüab:
"Ints, tobe, ära jookse!"
Kuid "Ints" lisab tempot ja tal läheb korda politsei käest pääseda. "Karlutt" algab üksi ja kurvalt teekonda "soolasse".
Sügisöises pimeduses paljastuvad inimeste õiged näod. Siin-seal seisatavad paar tüüpi ja piiluvad möödaminejaid naisi. Kui "õhk on puhas",
haarab käsi möödamineja daami järele.
Võimalikult "õrna kohta" püütakse tabada. Ootamatusest rabatud naine reageerib ainult ehmatuskiljatusega, haiglase hingeeluga "nautijad" kaovad. Neil on jälle üks seiklus seljataga...
Politsei reshiim kesklinnas on kauplemise elava lihaga surunud tagasihoidlikumasse vormi. Kordnik ei luba jääda kesk kõnniteed seisma prostitutsiooni preestrinnadel.

Nüüd prostitutsioon kandub turule.
Valli tänaval, Saksa teatri kõrval turu ääres ja Karja tänava otsal on nüüd börs. Tundub: see ongi vast sobivam koht sedalaadi elemendile, sest kuhu mujale kui turuplatsile kõlbab niisugune "armastuseromantika."
Turule koguvad alamat sorti prostituudid. Siia tulevad ka pätid ja siin on neil veel vabad võimalused enese väljendamiseks. Turukaubamaja ja väljakäigukoha taga rüübatakse "lilla-prillat", denatureeritud piiritust ja kudrutatakse. Sealt liigutakse mõnda agulipoolsesse keldrikorterisse, kus 50 sendi eest saab pooleks tunniks kasutada määrdunud räbalatega kaetud nari ja kohutavalthaiseva "paraschka"...
Kes jõuavad maksta rohkem, need leiavad paigakese. Niguliste tänaval, Lühikeseljalal ja Viru tänaval on kortereid, mille uksed avanevad
paarikestele, keda üürikeseks kokku viinud - raha.
Võõrastemajades ja möbleeritud tubades, kus antakse ruumi Viru tänava paaridele, pani politseid laupäeva öösel toime kontrollkäigu. Ühes kesklinna võõrastemajas, millel teatud kuulsus, leiti
õiglase und puhkavat üks meie ooperilauljatest,
kelle viin oli maha murdnud, enne kui ta jõudis minna koju. Kuna mehel olid asjad korras, ei olnud politseil temaga midagi rääkimist.
Niisugune on Tallinn öösel. Hommikul kui kahvatuvad tähed, vaibub liikumine pilguks. Siis tuleb uus elu, tulevad kojamehed tänavat pühkima.