1930: Tartu vargapoisid pidutsemas

Teataja (Tallinn), 15. veebruar 1930

Tartus sai kriminaalpolitsei 10. veebruaril teateid, et Fortuuna uulitsal "Pihkva" sissesõiduhoovis Eduard Kuuse üüritoas salkkond vargapoisse pidutseb.
Kui kriminaalpolitsei ametnikud kohale ilmusid, siis avanes neile sarnane pilt, nagu seda õige harva võib näha. Väikeses üüritoas oli 6 purjus kaheksateist- kuni kahekümne-aastast noortmeest ja kolm-neli lõbunaist. Kõik toa sissesead oli laiali paisatud. Põrandal lamasid katkilöödud pudelid, siia oli välja valatud veini, moosi, siin oli vere- ja okseloike.
Juurdlusel selgus, et vargapoisid olid siin juba kaks päeva, nagu tartlased ütlevad, joonud ja rassnud. Selle aja jooksul oli ära joodud 40 pudelit koduveini ja "sakuskaks" söödud 8 purgitäit mustika keedist, kuna muud paremat käepärast ei olnud.
Veini ja moosi olid Eduard S c h m i d t ja Joh. S e e r a n d varastanud "Looduse" ärijuhi Männiku keldrist Valli uul. nr 4. Saaki kutsutud jagama siis ka sõbrad ja tuttavad. Pidutsedes on muidugi nii mõndagi juhtunud: pudelid katki läinud, ise peale kukutud ja sellest haavata saadud, veini ja moosi maha aetud ja läila südamega ka enda sisemust sinna tühjendatud.
Seerand ja Schmidt paigutati vanglasse, kuna teised vastutusele võetakse varguse kaasteadmise ja mitteülesandmise pärast. Nooredmehed on kindla elukutseta.

Samas lehenumbris räägitakse Eesti-Leedu diplomaatilisest tülist: riigivanem Strandmann külastas Poola-visiidil möödaminnes Vilniust. Kaunases protestis 13. veebruaril 1000 leedulast, hüüdes loosungeid "Maha Strandmann," "Vilno äraandjad", "Maha Poola teenrid". Eesti saatkond Kaunases "avaldab oma imestust selle kohta, et Leedus, kus ometi vali sõjaseadus maksab, niisugune meeleavaldus võimalik on".

Vähk Tallinna südames

16. juuli 1940, Uudisleht

1.

Meie pealinnast on kadunud palju pahelist, on suudetud rahvas kesklinnas korralikult liikuma õpetada, kuid Tallinna kesklinna kallale on asunud vähk, mida seni pole suudetud välja juurida. Öö ja pimeduse saabumisel muutuvad Harju, Kuninga, Kullasepa, Niguliste, Dunkri ja Rataskaevu tänavad paigaks, kust korralikud inimesed piinlikult hoiavad eemale, sest need tänavad võetakse öötundidel põhjakihi valitsemise alla. Jõukatsumisel politseiga on see rahvas jäänud seni võitjaks, - ta on ümberpaigutamatu oma Dunkri tänava ja Lühikese jala niiskuse ja pehkimuse järele lõhnavatest urgastest: ajad ühe minema, saadad ta Tallinnast välja, on ta jälle paari päeva pärast tagasi; nii kestab see juba pikemat aega! Nii seletab keegi kesklinnajaoskonna konstaabel.
Avalike naiste juures leiavad varju ja ülalpidamist igasugused kahtlased meestüübid, kes samuti öö tulles asuvad jalutuskäikudele, et leida "hanesid", keda enda juurde "külla" kutsuda ja kelle kulul saaks korraldada "mõistliku olemise".
Siin, kesklinna nurgatagustes, lööb põhjakiht maha oma kõvad lahingud, elab üle metsikud "abieludraamad" ja armukadeduse stseenid. Harva, mil politseid appi kutsutakse või mil politsei jaole satub.
Lõhkised, muhulised näod ja sinised, verised silmaalused on ainsad tunnistused öösisest arvete õiendamisest.
See on see vähk, millest kesklinn lahti ei saa. Ainult karm ja hoolimatu operatsioon võiks siin aidata. Meil kõneldakse töökäte puudusest - võetagu kord see laiskusega raiskunud ja avalike naiste toetusel elatuvate "härrade" "seisus" revideerimisele ja pandagu nad tööle.

2.

Pühapäeva öösel, kell pool üks tungleb Rataskaevu tänaval enam kui sajapealine inimjõuk, kelle keskel kriiskab ja lärmitseb suurekondine ja purujoobnud avalik naine. Ta on külastanud Raekoja väljaku autode seisukohti, annud seal "külalisetendust", mis pakkus valimatut ja toorest sõimu kõikide aadressil ja alumise kehaosa alastikiskumist.
Minemakihutatud, siirdus naine siis Voorimehe tänavale, sealt Rataskaevu tänavale, Dunkri tänavast alla - ja nii ringiratast - uudishimuline rahvahulk mõnitades ja pahandades kannul. Kuid sellele rahvale pakkus lõbu, jälgida naist ja näha, kuidas ta end aegajalt jälle alasti kiskus. Viimaks on aga kõigil sellest jandist küllalt. Hakatakse otsima politseid. Seda pole alati kerge leida - ta liigub mööda kesklinna.
Meie lehe toimetusse tuleb sisse muusikategelane S.V. ja avaldab arvamist, et tuleks politseijaoskonda telefoonida ja joobnud naine tänavalt koristada. Siirdume koos tänavale.
Kuid juba on politseinik leitud. Ja joobnud naine on jõudnud juba välja restoran "Du Nordi" ette, kus agaramad mehed ta peatanud.
"Politseinik, koristage see naine minema!" hõigatakse. Kuid naine, nii purjus kui ta ka pole, saab aru, et politseiniku kohaleilmumine ei või midagi head ega kena tähendada ja istub tänavale maha. Politseinik seda käte ja jalgadega vastusõdivat "amatsooni" üles tõsta ja tänava ääres ootavasse autosse üksi toimetada ei jaksa.
"Appi politseinikule - appi seltsimees korravalvurile!" hõigatakse rahva hulgast. "Töötav rahvas seab ise korra jalule! Küllalt selle libu janditamisest!"
Mehed rahva hulgast asuvad naist maast üles tõstma ja autosse toimetama. Kuid see pole kerge - naine ei liigutagi end. Üks meestest sakutab joobnud juustest. Nüüd leiab üks, määrdunud polo-särgis meheklutt - tema olevat selle naise "tuttav" ega võivat lubada niisugust õiglusetut kohtlemist. Ei tohi ikka sakutada juustest. Joobnud naisega pidavat viisakalt ümber käima.
Nüüd ilmub kolm eesti ajateenijat madrust.
"Madrused, politseinikule appi! - Kas siis juba kord ei saada sellest naisest jagu!" kuuldub rahvahulgast käredaid hääli.
Madrused on agarad poisid - naine haaratakse maast üles - ta leiab veelkord võimaluse oma alasti keha "ilu" demonstreerimiseks - ja surutakse autouksest sisse. Polosärgis meheklutt tõstab veelkord protestivalt häält, kuid rahvahulgast astub paar meest välja, annavad kutsumatule kaitsjale paar müksu selga ja takistavad seega vahelesegamist. "Tuttav" asub kõnniteele ja laseb sealt tulla ähvardusi ja "õiglase pahameele avaldusi."
Viimaks on naine autos ja see kihutab koos madrustega arestimaja poole. Rahvahulk valgub arutledes laiali. Polo-särgis "armuleiva sööja" aga sõimleb ja ähvardab edasi ning teda päästab rahvahulga omakohtust ainult õigeaegne eemaldumine.

3.

See oli vaid üks pildike öösisest kesklinnast. Vaatamata ametivõimude korraldusele, et rahvas piiraks oma öösisi liiklemisi, ei hooli sellest rahvas, kelle ainsaks sissetulekuallikaks on öö. Niguliste kiriku juures puude alla on mitu salkkonda kahtlasi tüüpe, avalikud naised käivad ühe ja teise juures; teevad juttu ning norivad viina ja suitsu. Ööelu börsil tuikab vilgas elu kõigi selle "lõbude" pakkumiste ja nõudmistega.
Siin liiguvad ringi igasugused "sõbramehed" ja "sokutajad", peavad neile ülalpidamist teenivate naiste üle valvet ja hoolitsevad selle eest, et mõni ringiekslev nokastanud ei tarvitaks liiga norivat ja pealetikkuvat tooni. Kui läheb lööminguks ja sagimiseks, siis löövad ka naised oma ärajoonud ja elukutset reetva häälega sekka ning õiendamist on palju. Enne, kui politseinik kohale jõuab, on jõuk hajunud ja koondub kuski mujal.
Sageli saavad naised ka oma "tuttavate meeste" käest udida ning siis on ahastamist laialt. Kuski avatakse aken ja kellegi naise hääl karjub "politseid!" Kuid siis ilmub paar tugevaid käsi, karjuja tõmmatakse tagasi akna juurest ja aken suletakse.
Rataskaevu, Rüütli ja Niguliste tänava elanikele on need stseenid igaõhtused ja igaöised ning ollakse nendega harjunud.
Sest Tallinna kesklinna häbituse ja räpasuse vähki pole kerge välja kiskuda.


Oskar Lillendalist ehk Jüri Remmelgast sai veidi hiljem Eesti Leegioni kirjasaatja.

Pealinn õhtust hommikuni

Rahvaleht, 17. september 1929


Politsei arestimaja on Tallinna tänavaelu baromeeter: kui arestimaja kongid täituvad, siis on see kindlaks tunnusmärgiks, et tänavatel ja kõrtsides tormitseb elu, kutsudes hoogsamalt kui harilikult.

Rekordite rekord soolaputkas
löödi ööl vastu pühapäeva, "kallil laupäeva õhtul", nagu öeldakse. Politsei oli seekord eriti terane tähele panema ja teenistusvalmis end pakkudes viinast väsinule saatjaks arestimajja.
39 joodikut arestimajas,
nendest 27 inimest kesklinnast, peaasjalikult Viru tänavalt kinni püütud - see on enneolematu "saavutus".
Oli võimalus lähemalt pealt vaadata seda "draamat", mis laupäeva õhtul lahti rullus Viru ja teistel kesklinna tänavatel.
Kuidas Tallinn elab õhtust hommikuni,
sellest heal kodanikul, kes varakult heidab magama, pole aimugi. Nende "öörüütlite" seas, kes kaua pärast politseitundi otsivad ööhämaruses pealinna tänavail väljendamisvõimalusi oma kalduvustele, panigi politsei toime haarangu.
Kui kustuvad laternad...
... siis heidab Elu enesest katted. Siis näeme, m i s s u g u s e i d inimesi elab pealinnas. Kuskilt pimedalt tänavalt tuleb Virusse röövlinäoga mees, jalutades pealtnäha ükskõikselt edasi-tagasi avalikkude naiste ja joobnute hulgas. Vahetevahel ta jääb mõnda pimedasse kohta seisatama, vahetab mõne sõna, teeb mingisuguseid ärilisi tehinguid.
See on "valge surma" levitaja,
kokaiinimüüja. Kalli raha eest ta võib igale joobumust ja unustust otsijale anda mõne valge pulbrikese. Ja tema ohvrid? - Neid võib tunda nende klaasistunud silmadest, millest vahib välja kohutav kirg mürgise uimastusaine järele. Mõni korralik abielunaine, mõni riigiametnik, tuntud nimega näitleja, baaridaam ja muidugi suur osa avalikke naisi on tema kaubatarvitajad.

Ristilöödud armastus.
Väike armastusjumal kannatab. Armastus, mille eod ta istutanud igasse inimesse, ei ole äri jaoks. Armastus on eneseohverdamine, nõudmata, et midagi saaks vastu, et millegagi tasutaks.
Kuid kesklinna armastusebörsil
tingitakse raha pärast rohkem kui juudi äris kübarat ostes. Siin komistavad inimesed ka paragrahvide otsa. "Preili, kuhu te ruttate?" hakkab hilisele kojuruttajale daamile külge juhtumisteotsija öörüütel, võttes võõral daamil kinni käevarrest. Kuid äkki ilmub külgelööja kõrvale
politseinik ja ütleb: "Palun, tulge kaasa!"
Mitte kes teab kui käskivalt ja kurjalt, vaid päris väikse, kuid tungiva häälega. "Ega's ma midagi... mis te nüüd, ma niisama..." püüab end vabandada öörüütel, kes äkki on kaotanud oma bravuuri. Kuid politsei teistkordse nõudmise peale asub teele, arvates: "Küll jaoskonnas klaarime asjad ära."
Kuid Vene tänavale sisse keerates tekib hinge paha aimus:
"Kuhu, kurat, te mind veate?"
küsib armastustungide ohver. "Ma pole ju joobnud, et mind viite arestimajja!" Kuid varsti sulgeb tema järele värav ja sama kolgatateekonda alustab teine, kolmas, ja nii edasi... Arestimaja täitub. Viisakalt riides noorhärradele seltsiks samale narile tuuakse denaturaadi järele haisev pätt, kes üles korjatud kuskilt kõrvaliselt tänavalt.
Nii tuuakse ohvreid armastusele...
Seiklushimu viib külgelööja mugava toakese või kabineti asemel haisevasse soolaputkasse.
Kaks poisikeseohtu noorhärrat tabatakse ühe keskealise daami kimbutamiselt. Politsei ilmudes noormehed pistavad jooksma. Üks neist, "Karlutt", saadakse kohe kätte. Ta tahab nähtavasti, et seltsimees teeks temaga kaasa lõpuni, seepärast hüüab:
"Ints, tobe, ära jookse!"
Kuid "Ints" lisab tempot ja tal läheb korda politsei käest pääseda. "Karlutt" algab üksi ja kurvalt teekonda "soolasse".
Sügisöises pimeduses paljastuvad inimeste õiged näod. Siin-seal seisatavad paar tüüpi ja piiluvad möödaminejaid naisi. Kui "õhk on puhas",
haarab käsi möödamineja daami järele.
Võimalikult "õrna kohta" püütakse tabada. Ootamatusest rabatud naine reageerib ainult ehmatuskiljatusega, haiglase hingeeluga "nautijad" kaovad. Neil on jälle üks seiklus seljataga...
Politsei reshiim kesklinnas on kauplemise elava lihaga surunud tagasihoidlikumasse vormi. Kordnik ei luba jääda kesk kõnniteed seisma prostitutsiooni preestrinnadel.

Nüüd prostitutsioon kandub turule.
Valli tänaval, Saksa teatri kõrval turu ääres ja Karja tänava otsal on nüüd börs. Tundub: see ongi vast sobivam koht sedalaadi elemendile, sest kuhu mujale kui turuplatsile kõlbab niisugune "armastuseromantika."
Turule koguvad alamat sorti prostituudid. Siia tulevad ka pätid ja siin on neil veel vabad võimalused enese väljendamiseks. Turukaubamaja ja väljakäigukoha taga rüübatakse "lilla-prillat", denatureeritud piiritust ja kudrutatakse. Sealt liigutakse mõnda agulipoolsesse keldrikorterisse, kus 50 sendi eest saab pooleks tunniks kasutada määrdunud räbalatega kaetud nari ja kohutavalthaiseva "paraschka"...
Kes jõuavad maksta rohkem, need leiavad paigakese. Niguliste tänaval, Lühikeseljalal ja Viru tänaval on kortereid, mille uksed avanevad
paarikestele, keda üürikeseks kokku viinud - raha.
Võõrastemajades ja möbleeritud tubades, kus antakse ruumi Viru tänava paaridele, pani politseid laupäeva öösel toime kontrollkäigu. Ühes kesklinna võõrastemajas, millel teatud kuulsus, leiti
õiglase und puhkavat üks meie ooperilauljatest,
kelle viin oli maha murdnud, enne kui ta jõudis minna koju. Kuna mehel olid asjad korras, ei olnud politseil temaga midagi rääkimist.
Niisugune on Tallinn öösel. Hommikul kui kahvatuvad tähed, vaibub liikumine pilguks. Siis tuleb uus elu, tulevad kojamehed tänavat pühkima.