esmaspäev, september 28, 2009

Muusika - Arctic Monkeys

Arctic Monkeys - Crying Lightning (2009) (sõnad)
And how you like to aggravate the ice cream man on rainy afternoons

Kutid on vananedes pikemad juuksed kasvatanud (koos kõige sellega seonduvaga, vihjeks kolmetäheline ühend, algab L-ga ja võib lõppeda jääva paradigmanihkega). Eelmised plaadid võisid paremad olla, ent bändi lüürika ja ättituud meeldib mulle ikka jubedalt (no muusika on ka okei, aga). Ja need videod! Seetõttu oponeerin tugevalt Toomas Liivale, kes kunagi seletas, et ingliskeelsetel pop-bändidel on erinevalt saksa šlaagritest banaalsed tekstid (maitea tõesti, mida ta tookord silmas pidas). Ma ei pruugi arugi saada, millele Alex Turner järjekordse assotsiatsiooniga täpselt viidata tahab, aga tunne jõuab nii tõhusalt kohale, et järelikult peab tegu olema luulega. No näiteks see lugu, kus Sheffieldi tööstusrajooni nolk posereid paika paneb:
There's a super cool band yeah
With their trilbys and their glasses of white wine
And all the weekend rockstars in the toilets
Practicing their lines

Või võtke nende üks varaseim ja ne ehk kõige parem video üldse. Või siis selle loo video, kus kahtlaselt Killersi laulja sarnane molkus reaalse eluga kokku puutub. Või see (pikkadelt plaatidelt välja jäänud looga) video, puhtalt stoori pärast. Või selle loo video (ja lüürika). Ei ole mingi suvaline bänd, noh. Ättituud. Või mida ma veel peaks ütlema? Tõeline rokenroll on alati sotsiaalne, ättituudist kogu asi algabki, eksole.
Taas viimaselt plaadilt:
Arctic Monkeys - Secret Door (live@BBC 2009)