suvaline tekst

Pühapäeva hommikul pool seitse nõjatusin puhkemaja trepikäsipuule, laualt leitud Rock pihus, jälgides kuuse otsas kiimlevat metsvinti ning räästa ümber sõeluvaid pääsukesi (kas räästa- või suitsupääsukesi, selles osas ekspertide arvamus ei ühtinud). Siis taipasin, et kägu kukub, ilmselgelt mulle. Lugema hakata oli õnneks hilja, igal juhul ei jäänud kägu tükk aega kuidagi vait. Aga selleks ajaks oli juba niigi selge, et elan tegelikult igavesti.
Hiljem jõudsin veel jälgida, kuidas meditsiinispetsialist ühe noormehe sõrmest knopka abil kahesentimeetrist okast eemaldas ('nõela tuleb desinfitseerida, mitte sõrme', õpetas mööduv muusik elutargalt). Kõige filmilikuma stseeni pakkus siiski Kose-Risti kohvikusse aluspesu väel sisenenud piltilus tütarlaps. Pakun, et tean nüüd üsna täpselt, milline paradiis välja näeb - maailma lõpus on üks kutsetega rokifestival, mis mitte kunagi läbi ei saa. Ja festivali keskel on jõgi, kus sõidavad edasi-tagasi salapäraselt vaikivad indiaanlased kanuudes.

Nostalgia mõttes olgu postitatud ka üks lugu.
Ans. Andur - Valel on lühikesed jalad