sõnumeid arhiivist: 19. veeb 1920

Päevalehes pikk välispoliitikateemaline arvamuslugu, autor J.R.
Venelaste magusad unistused
Vene poliitikamehed on kogu aja jooksul, mil nende kodune virvarr kestab, näidanud, et nad lähemast minevikust midagi pole õppinud ega ka oma praegust seisukorda õieti hinnata ei oska. Nad unistavad järeljätmatalt oma "ühisest jagamatust Venemaast", kuid ei tea seda reaaljõudu näidata, mis peaks nendele selle "ühise ja jagamatu" jälle kätte andma. Nähtavasti oodetakse miskisugust Messiast, kes lõpuks peab kuskilt pilvede tagant ilmuma ja venelased jälle endiste "lihapottide" juure tagasi koguma.
Piirirahvaste iseseisvuse püüdeid vaatavad Vene patrioodid hambaid krigistades pealt; näitab nii, nagu meeldiks see Vene isamaalisuse esitajatele paremini, kui piirirahvad enamluse rüpes nõndasamuti hääbuksid, nagu seda praegu Vene rahva massidega sünnib.
Piirirahvad on näidanud, et nendel on elujõudu hoida oma rahvuslist keha mädanemise ja pehastamise eest, nad on näidanud, et nendel ei puudu loomevõimet ja organiseerimise annet oma asjade korraldamiseks, kuid Sazonov kinnitab ikkagi, et piirirahvaste iseseisvus ainult - unenägu olla.
Ometi on see iseseisvus praegu r e a a l n e f a k t, venelaste eneste "ühine ja jagamatu" a i n u l t unistus, mille teokssaamise kohta iga uus päev ka uusi küsimärkisid juure toob.
Enam viisakamad venelased ei julge uutele Balti riikidele nõnda lausa rusikat näidata, vaid trööstivad endid lootusega, et küllap piirirahvad ise lõpuks Venemaa kaissu tagasi tulevad - see olla nendele majandusliselt kasulik. Ka enamlased näikse seda vaadet omavat, kui otsustada Joffe sõnade järele, mis ta on ühele Soome ajakirjanikule avaldanud ("Vaba Maa" kirjelduse järele): aasta kümne pärast leidvat eestlased isegi majandusliste huvide pärast paremaks jälle Venemaa külge liituda. Seda enamlased muidugi teavad, et Eesti e n a m l i s e Venemaaga ei sobi; sellepärast peaks oletama, et enamlaste eneste arvates aasta kümne jooksul nende jauramistele peaks Venes lõpp tulema, nõnda et seal selleks ajaks võiks olla jälle niisugune riikline kord, nagu mujal maailmas.
Ei või salata, et ka meil on inimesi ja ringkondi, kes usuvad Eesti ilmtingimata majanduslist rippuvust Venemaast. Nende tõekspidamise järele ei olla Eestil mingisugust eluvõimalust ilma Veneta.
Vene võimu paratamatuse oletajad oma usus jätavad aga silma vahele mitmed tähtsad asjaolud, mis nende väidetele täie jõuga vastu räägivad.
Kõige pealt olgu tähendatud, et majandusline rippuvus Venemaast oli meil sellest tingitud, et Eesti- ja Liivimaa lihtsalt Vene k u b e r m a n g u d olid. Suurriigi terve majanduspoliitika oligi ju selle peale sihitud, et piirimaid sisseriigi külge majandusliselt siduda, nendele majanduslist iseseisvust mitte lubada. Just plaanilikult suruti siin igasugust isetegevust alla, toodi piirimaade elulised huvid ilmariigi seisukohtadele ohvriks (näit. Peterburi huvide kaitse Tallinna-Moskva raudtee ehituse asjas).
See rippuvuse-seisukord saab aga muutuma ja p e a b k i muutuma. Praegune seisukord on niisugune, et meie teisiti ei saa, kui p e a m e majanduslisele iseseisvusele püüdma. Ei ole muud teed.
Venemaa külge praegu minna - see tähendaks meie peatset lõppu. Majanduslist tuge meie sealt ei saa, vaid kõige lühema aja jooksul hävitataks needki natukesed, mis meil enestel on. Saksamaa külge minekust ei või ka enam juttugi olla peale tähendatud riigi lüüasaamist. Ja missugust majanduslist tuge võiksime sealtki saada?! Keegi teine riik meid ka ei ihalda.
Seal ei ole Eestil muud väljapääsemist, kui o m a j a l u l edasi astuda ja tööd teha oma majanduslise seisukorra parandamiseks. Kui arvesse võtta senist visadust ja püüdu, siis pole kahtlust, et Eesti Joffe poolt antud tähtaja - kümne aasta - jooksul suurel sammul saab edasi jõudam ja selle aja kestel enesele ka majanduslise iseseisvuse võidab. Venelased on aga kogu selle aja kommunismi kadrilli edasi löönud ja vast nõndasama targad kui praegu.
Mis magneet see peaks siis olema, mis selle järele, kui Lenin ja Trotski peaksid Kremlist ära kaduma ja Sazonov ning Kerenski nende asemele sattuma, eestlased ja teised piirirahvad venelaste kaissu tõmbab?!
Majanduslise kasu saajad sarnasel korral ei oleks ka mitte piirirahvad, vaid "ühise ja jagamatu" ülesehitajad ise.
Kui oletada, et väikestel riikidel ja rahvastel alati kasulikum on nende seljataga seisva suuriigiga kokku sulada, siis peaks küsima, miks ei ole ammuilma valgunud Holland, Belgia ja Taani Saksamaa rüppe, miks ei ole Helveetsia ühinenud Prantsus-, Saksamaa ehk Itaaliaga, või miks Balkani väikeriigid, kes ometi enne on kaua aega Türgi suurriigi majanduslist mõnu maitsnud, endid selle suurriigi küljest lahti kiskusid?
Nii on väikeriikide majandusliste kasude eest hoolitsemine sõnakõlks, mille taha suurriikide imperialistid oma võimupüüdeid peidavad. Baltimaa ja ka teised noored rajariigid on aastasadasid oma iseseisvat majanduselu elanud. Nemad ei ole ise Vene alla igatsenud, vaid Vene on neid vägivaldselt o m a kasu pärast enese külge kiskunud. V e n e l on piirimaid tarvis olnud, mitte piirimaadel Venet.
On ka kõlblisi motiivisid, mis igasugust ühinemist Venega ütlemata läilaks ja vastikuks teevad.
Viimaste aastate kooselamised ja kokkupuutumised venelastega on rasked mälestused hingesse jätnud, nii et sellest mitmeks põlveks jätkub. Tuletage ainult meelde, kuidas ilmasõja lõpu, revolutsiooni ja kommunismi läbi Vene rahvas on enese kogu haritud ilma ees naeruks teinud, kuidas ta praegu tooruses, harimatuses ja mustuses upub - ja seda rahvast peaksime enestele jällegi "valitsejaks" võtma!!
Venelaste agressiivsus on tuntud. Andke aga nendele vähegi võimalust meie maad kuidagi Venemaa "osaks" pidada, kui vanad tuttavad nähtused kohe korduvad: hulgana voolab igasuguseid õnneotsijaid siia, kes jalamaid enestele turul, saunas, poes ja uulitsal iseäralisi eesõigusi nõuavad; kui nende tahtmist aga ei täideta, siis kooris hädaldama panevad, et "õigeusulist Vene inimest" siin taga kiusatakse.
Ja siis ilmuvad muidugi kindralkubernerid ja tšinovnikud "õigeusulisi Vene inimesi" kaitsma.
Autonoomia! - lubavad Vene poliitiklased piirimaadele. Autonoomia pidavat piirimaid venelaste pealetungimise ja rõhumise eest kaitsma.
Ajalugu näitab, mis on autonoomia Vene riigis väärt. Seal on mitu autonoomiat olnud: oli Poolal, oli Gruusial, isegi Balti kubermangudel nende linnade ja aadliseisuse näol oli midagi autonoomia sarnast. Kuhu on need autonoomiad kõik jäänud? Palju oli Soome esialgsest autonoomiast viimasel ajal veel järel? Poleks ilmasõda lahti puhkenud, Soome autonoomia oleks lõpuks täiesti ära kaotatud - kõik tundemärgid näitasid seda.
Vene riigi- ja poliitikameeste silmatorkav omadus on, et nad sõna ei pea, et nad sagedasti seda homme enam ei mäleta, mis nad täna rääkisid ja lubasid. Näitusi ei pruugi kaugelt otsida.
1917. aasta kevadel käis Kerenski siin ja pidas "Estoonias" kõne, kus ta muu sõnademulina seas, rahva enesemääramise õigusest kõneledes, ütles: "Teie võite, kui tahate, meist lahkugi lüüa. See on küll meile valus, aga keelama meie teid ei hakka..." Keegi tõsine riigimees nõnda küll ei oleks kõnelenud, aga venelane on ju vaimustuse silmapilgul sõnarikas ja helde lubama.
Meie püüded ei ulatunud tol korral kaugemale, kui autonoomia saavutamiseni; tegelikult katsuti ainult Eesti keelele Vene keele kõrval kodanikuõigusi võita. Paar kuud hiljem, kui kohalikud rahukohtunikud ja kohtu-uurijad tõrkusid eestikeelseid politsei-protokollisid vastu võtmast, mindi Kerenski juurest abi otsima. See andis kohtunikkudele õiguse. Sest kuhu sa Vene mirovoid, kellel Eestimaal oli hea elada, ikka paned! Nõnda kaugele oli lühikese aja jooksul sellest Venemaa tollekordsest "lunastajast" rahvaste enesemääramise õigus välja auranud. Ja nüüd vibutab Kerenski hoogsalt rusikat Eesti, Läti ja Leedu poole, nendele mitte iialgi iseseisvust lubades.
Kõige värskem lugu Vene otsekohesusest ja sõnapidavusest on veel Judenitši ja Bermondti vahekord.
Piirimaad tunnevad neid Vene herrasid, nende lubadusi, sõnu ja tegusid liiaks hästi, et nendega tõsiselt rehkendama hakata. Ja sellepärast on ka kõik lootused ja ootused, et piirirahvad kord ise jälle suures armastuses Vene kaela langevad, ainult - magus unistus. Mis aga puutub jõulisesse allaheitmisesse, siis ei tohi unustada, et peale jõu ilmas ka õ i g u s maksab, nagu ilmasõja puhul Belgia ja Serbia kohta nägime.