heietus

Ühel õhtul jõin oma parimat mina ignoreerides üksi ära pudeli Tšiili veini - elukohajärgses kaubandusketis müüdavad Gruusia veinid olid esiteks kallivõitu ja teiseks poolmagusad, Krister Parise kunagist soovitust järgides soovisin aga tarbida sümpaatsete riikide toodangut ning sellel vagural moel üleilmsele ebaõiglusele vastanduda - ning lohutasin end seejärel veel klaasikese Johnny Walkeriga. Viimast tegu võis juba ainuüksi ühiskondlikest kaalutlustest lähtudes vääraks pidada ning ehk just seetõttu langesin ma sügavasse masendusse. Kell 23:20 üritasin saata tuttavale luuletajale äärmisest eksistentsialistlikust skepsisest kantud tekstisõnumit, ent kustutamisnupp nullis mu poeetilised pingutused. Muide selgus hiljem, et ka tuttav oli alkoholi kuritarvitamise ning masendumisega kibedasti ametis (äkki kuufaasist tingituna?), nii et ehk on heagi, et mu huumorivaba teos temani ei jõudnud. Sõnum oli umbes järgmine:

Meie olu on täpselt sama jätkusuutlik kui viskitilk kaine mehe klaasis.
Närvi ajab, et ka klaasi ümberajamine ei tähendaks eriti midagi.

Seejärel läksin magama. Üldiselt olid unenäod ebameeldivad ja tüütud - ei ole midagi totakamat kui magades puhkuse järele igatseda -, kuid üks neist eristus teistest, rikkus mu eksistentsiaalse ängi ja ei lasknudki enam magama jääda. Unenägu algas pritsumaja alkoholipoes, kus oli väga sõbralik venelasest müüja. Oli suvi ning läksin aegamööda mingis suunas, hoides ühes käes topsikest õllega, teises aga õhukest raamatut. Alles mõne aja pärast sain aru, et tegemist on kristliku traktaadiga, parasjagu olin järjega Rooma paavsti (ei tea, kumma) kirja juures, mis oli adresseeritud teadusajakirjanik Tiit Kändlerile. Kändler või paavst ise oli arutlenud samadel teemadel, mis mulle õhtul nii palju peavalu olid valmistanud ning küsis retooriliselt - kas see ongi kõik, kas elu ongi mõttetu? Vahepeal keerasin paar lehte tagasi või edasi, nägin viidet Ignatius Loyolale ning jõudsin lõpuks moraalsele suunisele - Jeesus Kristusest tasub eeskuju võtta. Selle peale ärkasin ja tundsin, et tuju on parem.

Kristlasest lugeja hüpleb nüüd ilmselt monitori ees üles-alla ja kilkab TRA SEE OLI JUMALIK ILMUTUS KUIDAS SA ARU EI SAA, ateistist sõber aga leiab, et mu mutrid on lõplikult logisema hakanud ning mu isikut ümbritsev sotsiaalne vaakum teenib selgelt ülejäänud, seni veel tervemõistuslike inimeste huvisid. Rõhutaksin siiski, et olen pärit luterlikust, mitte katoliiklikust perest, ning nagu esimesest lõigustki selgub, pole see aidanud minu moraalset taandarengut pärssida.

Siiski tuleb märkida, et kõigist religioonidest on kristlus minu kui agnostiku jaoks üks sümpaatsemaid. Ehk seetõttu, et ma olen selle usundi alustega kõige paremini kursis (ehkki üks pastor, kellega ma ükskord koos joovastavaid aineid pruukisin, teatas mulle otsesõnu, et ma ei teadvat kristlusest sittagi). Jättes kõrvale osade kristlaste hüsteerilise hirmu seksi ja muude asjade ees, mis mulle hetkel ei meenu, tuleb tunnistada, et Jeesus Kristus oli tõesti pagana lahe tüüp. Tema olemasolus pole põhjust kahelda kui näiteks Sokratese, saati siis veel rohkem kui Spartacuse omas (mõlema suhtes tunnen samuti suurt respekti), aga enivei, si non vero, ben trovato.

Lugege näiteks seda kirjasõna, kus tema ette tuuakse abielurikkuja naine. Või ärge lugege, ma jutustan ise ümber. Eksole, on mingi naine, kelle kuritegu on seksuaalne emantsipatsioon ja keda pööbel tahab seetõttu kividega surnuks visata. Aga enne küsivad Jeesuse kui uue ja popi usulise autoriteedi käest, mida tema arvab. Jeesus küsib kellelegi otsa vaatamata, et kas teist sitanokkijatest keegi ise ka patuta on? Et kui leidub selline ingel, visaku esimene kivi. Keegi ei vasta. Kui prohvet viimaks pea tõstab, näeb ta, et rahvas on vaikselt ära hajunud ja alles on ainult see õnnetu abielurikkuja. Mis tahad, küsib rabi. Karistust ootan, vastab naine. Näe, pole sind kedagi karistamas, ütleb Jeesus, mine ja püüa enam mitte pattu teha.

Jeesus tegi aga palju muidki lahedaid asju, see, et ta vaese mehe pulmapeol vee veiniks muutis (või siis hankis lihtsalt kuskilt jooki, et pidu pidamata ei jääks), on võrdlemisi kergekaaluline näide.

P.S. Usuteemalist heietust lõpetades avastasin, et ei ole veel sõnagi religiooniõpetuse kohta öelnud. Kuigi väidetav eesmärk - tolerantsi suurendamise eesmärgil maailmapildi avardamise eesmärgil - tundub õilis, tuleb nõustuda Indrek Mesikepi, Hasso Krulli ja teistega, kes arvavad, et reaalsuses näeks sellise aine õpetamine päris kole välja. Enamik potentsiaalseid õpetajaid on nimelt kristlased ja paraku mitte just Toomas Paulid või Johannes Paulused. Selline õpetus sarnaneks kangesti ajupesuga ja muudaks õnnetute usukuulutajate endi autoriteedi olematuks - meie praegustes tingimustes ajupesu lihtsalt ei tööta, eriti mitte usuline.
P.P.S. Ei, ma ikkagi ei hakka Jeesus Kristusest eeskuju võtma - ma olen selleks liiga vastik inimene.
P.P.P.S. See oli nüüd blogikirjutise etalon - pikk, segane, ainult autorile teadaolevaid vihjeid ja punnitatud teravmeelitsemist täis ning ilma igasuguse kandva ideeta.
P.P.P.P.S. Tegelikult ajasin kaupluses Tšiili ja Venezuela sassi, aga pole hullu - Bachelet on ka lahe tädi.