see oli ammu kui

möllasin võsas. Vihistasin kiini laia tera õhus
nagu mõni Uganda sõdalane, jagades
puud tapvate hoopidega kahte lehte - härrasrahvas ja väljasurejad.
Tulevased kuusepalgid vajasid eluruumi.
Lepad langesid rahulikult, imevaikse ohkega
üksteise turjale, kuid pajudega oli keerulisem.
Paljuharuline lember klammerdus paanikas kodu külge,
anudes ahastavalt armu. Ta nõod, alles mudilaseas,
vaatasid veretööd vaikides pealt. Siis tuli nende kord.
Seda tehes püüdsin mõelda neile põlve- ja puusapikkustele
kuusehakatistele, kelle pärast ma terariista tõstsingi.
Kas nad tänavad mind, kas nad täna ka teavad,
et mina olin nii valguse andja kui küünla kustutaja?