Ei legaliseerimisele, jah rangusele!

Ühiskonnas kuuleb viimasel ajal hääli, nagu ei peaks riik keelatud mõnuainete, eeskätt kanepi kasutajaid mingilgi moel karistama, kriminaalmenetlusest rääkimata. Õli valab tänases Päevalehes tulle akadeemik Richard Villems, öeldes, et "[...]olukorras, kus 40% noortest inimestest on tõmmanud marihuaanat ja seega pannud toime kriminaalkuriteo, mille eest neid ei tohiks võtta armeesse, nad ei tohiks eales kandideerida valimistel jne, siis see ju lihtsalt ei toimi, ei ole probleemi lahendus. Moraal on siin pigem vastupidine: on amoraalne hoida sedavõrd karjuvat lõhet tegelikkuse ja seaduste vahel."

Loomulikult on mõtteviis, mille kohaselt võiks olla iga inimese otsustada, mis taimedega ta tegemist teeb, sügavalt ekslik. Põhiargumenti kanepitarbijate karistamise kasuks on korduvalt mainitud: tegu on rahva tervist kahjustava teoga. Et iga tegu ühe inimese tervise vastu on tegu kogu rahva vastu, peab riik rahvast sellise tegevuse eest kaitsma. Inimesed, kes oma tervist teadlikult kahjustavad, on põhimõtteliselt hälvikud (kui see tegevus neile veel mõnu ka valmistab, siis lausa perverdid), neid tuleks peksta ja puua, aga humaanse tsivilisatsiooni osaks pürgiva õigusriigina püüame neid siiski vähehaaval rehabiliteerida. Eesti ametlik tegevuskava toetub selles osas kolmele vaalale: voldikud, trahvid ja kong. Asjatundjate-otsustajate seas valitseb konsensus, et sellest piisab täiesti ning ükski mõistlik inimene pole sellele enamasti vastu vaielnud. Hea lugeja, julge öelda ahvatlusele “ei”! Sest muidu võetakse sinu suhtes meetmed tarvitusele.

Muidugi tuleb äsjaste järelduste valguses ümber hinnata kogu karistusseadustik. Vähe sellest, et terve hord tervisest mittehoolijaid on endiselt vabaduses - nagu härra Villems õigesti märkis -, suurt osa neist pole seni võimalik ühegi paragrahvi alusel karistada. Alkoholi ja tubaka legaalsus on jätkuv probleem, ent ometi saab joodikuid vähemalt baari ees varitseda ning neile inimväärikuse solvamise ja avaliku korra rikkumise eest trahve väänata. Näiteks ülekaaluliste inimeste vastutusele võtmiseks puudub hetkel aga paraku igasugune juriidiline raamistik. Ometi kühveldavad kümned ja kümned tuhanded eksiteele viidud maniakid iga issanda päev krõpse, fantat ja megaeineid sisse, läbivad enamiku vahemaid autos või ühistranspordis ja suhtuvad kogutud kaloritesse taluperemehe säästlikkusega. Olukorra teeb eriti jubedaks asjaolu, et sellistest harjumustest pole vabad ka alaealised, pigem vastupidi. Miks on kioskites endiselt müügil šokolaad ja muud hallutsinogeenid?

Olulist rolli mängib ka psühholoogilise sõltuvuse faktor. Tõsiseltvõetavate teadusuuringute tulemused näitavad, et paljusid ülekaalulisi vaevab tegelikult süütunne - nad tahaksid vanadelt radadelt välja astuda ja ühineda saleda ning selgepilgulise kogukonnaga, aga harjumuse jõud on võimas ning varustajate pidev surve hoiab nad ketis. Selge see, et olukorras, kus nõudlus on sedavõrd suur, ei suuda me diileritega võidelda. Eesti-sugusel väikeriigil pole lootust McDonaldseid turult välja süüa. Küll aga saame me karistada tervisevaenulike toodete tarbijaid. Mõelge, mitu kilo võiksite te kaotada tänu pooleaastasele šokivangistusele? Kunagi mõistate, et see oli teie enda huvides.

Ehkki lahendus peitub mõnede fanaatikute arvates nn "tervisespordis", on seda väidet väga kerge ümber lükata. Teaduslikult on tõestatud, et inimkehas pole ühtegi lihast, kõõlust ega luud, mis ei võiks sporti tehes kahjustada saada. Kevadest sügiseni kihutavad vastu majaseinu jalgratturid ja rulluisutajad, talvel jälle murravad jalgu need hullud, kes püüavad tõsimeeli mäest suuskadega alla sõita. Sisesaalides tümitavad üksteist poksijad ja saadavad südamerabandusi tõstjad. Kus on vastutustunne? Teie raviraha peab kinni maksma maksumaksja, härrased atleedid.

Kui eespool vihjatud laialdane kriminaliseerimine lähemas perspektiivis ellu viidaks, jääks järele vaid üks suurem probleem, mis puudutab rahvatervist juba vaimsel tasandil. Selleks on inimesed, kes käivad ringi vingus nägudega, tänitavad, irisevad ja kritiseerivad. Et ebatervislik käitumine levib nagu katk, ei tule seda probleemi käsitleda isoleerituna, vaid, vastupidi, isoleerida hoopis pahelised inimesed. Seadus, mis kohustaks kodanikke olema õnnelikud, lahendaks kitsaskohad tõenäoliselt lõplikult. Koolides ja firmades teostatava pistelise kontrolli abil sõelutaks välja viimasedki peitupugenud väärakad, et ülejäänud Eesti saaks elada töökalt, tervislikult ja õnnelikult. See on unistus, mille jaoks pole kõrge ükski inimohver.

Ken-Barbi Pihk,
murelik konservatiiv