kuldsõduri teema

Rada7-s käib teema üle huvitav diskussioon (kui alla kerida). Olen antud juhul vastupidisel seisukohal, kui võiks eeldada - muidu olen alati kunstnike poolt ja konservatiivide vastu, aga et Tõnismäele kuldkuju püstitanud Kristina Norman tahtis eelkõige saada odavat tähelepanu, ei näe ma põhjust talle aplodeerida. Ma ei ütle, et seadust rikuti, vist ei rikutud, ja kui olekski rikutud, mis siis. Muidugi on kogu pronkssaaga skisofreeniline ja muidugi on ühiskonnas hästi palju troppe, aga sita torkimine minu arvates siiski ei aita teadvustada sita märgilist tähendust ja erinevate ühiskonnagruppide dialoogi arendada. Niimoodi võib ju rääkida, aga sellisel juhul on tegu demagoogiaga. Kui oli plaanis skandaal teha, siis on silmakirjalik teha lõbumajja sattunud nunna nägu ja imestada, et vau, politsei valvas 9. mail Tõnismäge, HOLY SHIT! Järgmisena ütleb ta, et kogu meediatähelepanu tuleb talle väga suure üllatusena ja näitab veel kord, kuivõrd... *yaddda yadda yadda*
Eks sellisest silmakirjalikkusest võib veel analooge tuua. Kui oled revolutsiooniliselt meelestatud, loobid meeleavaldusel politseid kividega ja saad neilt omakorda nuiaga, on tegu ausa mänguga ja üksnes Juri Žuravljovi sugune lontrus jookseb pärast kaebama. Rioti point ongi ju, et saaks adrenaliinilaksu all lõhkuda ja kakelda. Või kui oled vabadusvõitleja-anarhist, siis pole sul kindlasti mingit asja andmekaitseinspektorina teiste kodusid läbi otsida ja päevalehtedest kääridega enda kohta käivaid artikleid välja lõigata. Või mis siin asju segaseks ajada, kõige levinum näide - kui ikka ähvardad kellelgi kulmu rulli lüüa, ära siis, kurat, hala, kui vastuse asemel tõepoolest esimesena lõuga sõidetakse. Selliseid inimesi on liiga palju. Nad ajavad mul südame pahaks.