mütoetümoloogia

Kord, kui inimesed suvitama sõitsid, tüdines tarakan seinapraos istumisest ära. Võttis varnast võidunud soni ja aukliku mantli, pani jalga esikunurgas vedelenud lääpas kummikud ja läks. Vastu tuli naine.
"Võta mind endale meheks," ütles tarakan. "Olen rikas välismaalane ja selle linna könnid on minu kõrval viletsad vennad."
"Hästi," oli naine nõus. Läksidki siis naise juurde elama. Järgmisel hommikul oli neil juba mitu last, kuna tarakan sigib kiiresti. Kõik lapsed olid isa moodi - vurrudega ja väga näljased.
Varsti keerasid naine ja tarakan tülli. "Pole sa rikas ega välismaalane, valetasid," vihastas naine.
"Hästi, ma lähen ära," ütles tarakan ja lahkus, jättes naise lastega üksi. Need paljunesid juba omavahel ning muutusid järjest näljasemaks. Naine hakkas kartma ja kutsus prohveti appi.
"Kui toredad lapsed," rõõmustas prohvet ja muutis kogu vee veiniks. Lastest said ruttu joodikud. Nüüd oli nendega veel raskem.
Naine oli väga pahane. "Mida sa tegid," süüdistas ta prohvetit.
"Hästi, ma lähen ära," ütles prohvet solvunult. Naine jäi kööki pisaraid valama.
Mööda läks püromaan. "Ma saan sind aidata, aga siis pead mulle naiseks tulema," ütles püromaan. "Hästi," oli naine kohe nõus. Püromaan võttis leeklambi ja käis kõik nurgad läbi. Tarakani lapsed pugesid seinapragudesse peitu. Maja võttis peagi tuld ja põles koos lastega ära. "Nüüd hakkame minu juures elama," ütles püromaan.

***
Tarakan istus keldribaaris ja püüdis muresid unustada. "Ostaks õige müüdavat armastust," tuli talle mõte. Raha tarakanil ei olnud.
Mööda läks müüdav naine. "Kas ma saaksin natuke müüdavat armastust?" päris tarakan. "Raha asemel on mul kinnisvara. Heas korras, ehkki põlenud."
"Hästi," oli müüdav naine nõus. Ta võttis valeliku tarakani enda juurde elama ja nad on siiamaani koos.

***
Püromaan aga läks ühel päeval välja. Kõndis ja kõndis, kuni vastu tuli mets. "Paneks õige metsa põlema," mõtles püromaan. Mõeldud-tehtud. Varsti põleski mets heleda leegiga.
Mööda läks prohvet.
"Aita, prohvet," palus mets. "Hästi," nõustus prohvet.
Taevast hakkas langema niisket vahtu ja tuli kustus ära.
"Nüüd jääd siia metsa valvama," ütles prohvet vahule. "Kui püromaan mööda läheb, hüüa mind."
"Kas ma ennast metsavahuks võin kutsuda?" küsis vaht.
"Ikka võid," ütles prohvet.
Nii tekkis maailma metafoor.

(Trollis, 2008)