mis teeb minust mõõduka ehk poliitjoig

Tegin mingi poliittesti, kus mind vaadete järgi "mõõdukaks" lahterdatakse. See on esimene kord, sest tavapäraselt tuleb sellistes vastuseks liberaalne sotsialist. See siin oli ka natuke teistel alustel. Minu vaated on niisiis järgmised.
Kõigil peavad olema võrdsed poliitilised ja juriidilised õigused, majanduslikku võrdsust tuleb edendada niivõrd, kui see on praktiliselt võimalik ja mõttekas.
Indiviidi eneseteostuse tagab esmajoones vabadus, millel on muidugi teatavad piirid. Teiste õigused on sama tähtsad kui minu vabadus (see seab mind nt Rein Langiga ühte paati).
Stabiilsusest - kui on kindel, et muutus on paremuse suunas, siis on ta kasulik. Like, doh...
Ühiskond koosneb indiviidest. Ühiskonnast kui tervikust rääkimine on seetõttu ohtlik ja viib repressioonideni (see vist võttis neid sotsiaalsuse punkte maha). Samas teevad just indiviidide erinevused ühiskonna tugevaks - päris rõve oleks, kui Eestis elaks miljon humanitaarsete huvidega kirjatsura, kes kõik jagaksid minu vaateid ja sümpaatiaid.
Perekonna rolli ühiskonnas ei tuleks kindlasti alavääristada, sest perekonnast indiviidid üldjuhul ikkagi ju välja kasvavad. Ent arusaam, et kahe vanemaga ja kolme lapsega pere seisab à priori moraalselt või kuidagi kõrgemal (ka siis kui nt pereisa on vägivaldne värdjas) kui üksikvanem või vallaline on muidugi naiivne, nagu ka seksuaalsete huvide mingi etalonina rakendamine.
Ärivaldkonda peab reguleerima, et rahakad tõprad ei pääseks laiutama - kui me ei lase igal relvaomanikul vabalt kõmmutada, siis ei peaks ka rahaomanikel laskma vabalt loodust saastada ega orjatööjõudu kasutada.
Mulle ei meeldi lause "Mida vähem riiki, seda parem," pigem "Nii palju riiki, kui vaja läheb".

Vat nii. Tulemus ütles, et ma peaks siuke kompromissileidja tüüp olema. Noh, kaks keskkooliaegset sõpra, kellega me kõik kõvad anarhistid olime, on oma ideoloogiaga nüüd üsna eri suundadesse liikunud ja mina asun nende vahel, nii et lakmustestina funktsioneerin küll. St minu arvamus on alati kõige õigem 8-)