Pitka

Kontradmiral Johan Pitka, kellele eile Hirvekasse monument püsti löödi, on pronksivalamist mõõdetamatul määral enam väärt kui riigipöörajast nimekaim Laidoner, kellele suhteliselt hiljuti kurat-teab-mis naiivrahvusliku uiu ajel Viljandisse lausa ratsamonument püsti löödi. Mind isiklikult solvab selline mälestusmärk enamgi kui Tõnismäe kuju, ei näe ma küll ühtki põhjust vaikiva ajastu üle uhkust tunda. Eks need püstitajad jällegi igatse seda ilmselt salamisi tagasi või kurat nende motiive tõepoolest teab.
Aga Pitka, vat tema on üks korralik Eesti tõugu müütiline kangelane. Sarnast oreooli kannavad Lembitu, Jüriöö kuningad või Ivo Schenkenberg. Rahva hulgast sirgunud kangelane töötab ennast üles, hakkab võõrale võimule vastu, kaotab ja maksab eluga. Kohutavalt romantiline, meeldiv on mõelda, et selliseid jonnakaid kangelasi leidub (on leidunud) ka päriselus, mitte vaid Bornhöhe või Dumas' raamatutes. Vabariigi aastapäeval kavatsen nende kõigi terviseks pitsi tõsta. "Parem surra sirge seljaga kui elada põlvili" kõlab tarbimisühiskonnas kuradi hästi, või mida see Kurt Cobaingi silmas pidas.
Lõppu üks kasutu fakt - Pitka omandas keskhariduse (või -haridust? no loodetavasti ta ikka lõpetas ära ka) Peda, vabandust, Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste majas (vähemalt kolme aasta eest kutsuti seda nii), kus toona asus Tallinna Aleksandri kool.