nägin unes, et käisin mingil kontserdil

ja kuna Vennaskond mängis, eelistasin sõprade naasmiseni jääda üksinda auto tagaistmele, püüdes seda kujutleda enda pisikeseks maailmaks, mille terviklikkust ei saa ohustada akna taga tulesid vilgutav politseiauto ega taamal lällav jõmmide pralle.
Vahtisin auto lakke ja vaikuses, mida joodikute kähisev röökimine ja Vennaskonna konarlikud kitarriduurid täielikult summutada ei suutnud, kirjutasin ma mõttes järgmised read.

õhtu on õhus, oh ilus on õhtu
hägusalt tuttavaid tänavaid tallatud
siia ja sinna ning konjakilõhnu
tuul kannab ninna ning neiud on vallatud

neiud on purjus ja kaunid kui päike
luule ne huulilt näib nõrguvat maha
sametist silmades läigatab äike
veinipiisk väreleb kahvatul nahal

ükskord, mu sõber, kui uhkus ja häbi
löönud su südamest sädemed valla
kui oled hüpanud raamidest läbi
seisata hetkeks ja heida pilk alla

allpool on endiselt taevas ja õhtu
jälle näed tänavaid, mida kord tallatud
vajumas raskesse vettinud õhku
Valhallas ootavad valküürid vallatud