Eesti muld ja eesti süda

3. märtsi Postimehes oli lugejakiri, kus keegi Eero Laidre avaldas oma poliitilisi seisukohti. Mulle pakkusid huvi eeskätt kaks viimast lauset: "See ['jätkusuutliku perekonna mitteväärtustamine' - K] viib rahvuse taas ülikiiresse hävingusse. Võime olla kindlad, et neid, kellele selline asjade käik väga meeldib, on küllalt."
Pange tähele, kohutav pole mitte eeskätt tõik, et rahvus on määratud hukule, vaid see, et leidub ohtralt neid, kes selle üle rõõmustavad. Ühesõnaga, prioriteet peaks olema püsimajäämine - aga peamiselt selleks, et 'neil' hea meel ei oleks.
Minu meelest avab see tõdemus Eesti rahvusluse olemust päris hästi.

Kiire uuring näitas muide, et Eero Laidre on Loomakaitse Seltsi toetajaliige, parteitu, kuulub ühendusse Eesti Elujõud ning on väljapaistev lugejakirjade kirjutaja, kes on olnud muuhulgas ka väljaannete Videvik ja Terviseleht kaastööline. Mõnigaid pealkirju Eero Laidre sulest: "Taastame töömeeleolu," "Prole asemele homo" ning "Peetri jutt". Eero, sind on märgatud. Pane edasi.