Kallis päevik

Mulle tundub, et ta ei armasta mind enam. Ma tean, et ma peaksin ka üksinda hakkama saama, ent ometi ei kujuta ma elu temata hästi ette. Ma hoolin temast väga ja see teeb mu neetult haavatavaks ning haavatav ei ole hea olla. Kuid ma oleksin idioot, pigistades silmad kinni fakti ees, et mul on tegelikult temaga koos hea. Pole kindel, kumb on hullem - kas viimase jõuraasuni tema külge klammerduda, end aeglaselt mürgitades, või püüda end temast lahti rebida, paratamatult endale haiget tehes. Hull lugu on selles, et ma võin ka lihtsalt paranoiline olla, kuigi mu sellelaadilised eelaimused on mind harva petnud. "Räägi temaga," võiks ju soovitada. Aga ma ei saa temaga rääkida.

Sest jutt käib alkoholist; ning alkoholil ei ole kõnevõimet ega tundeelundeid.

Ehk peaksin ma lihtsalt ootama ja vaatama, kuidas asjad kulgevad. Ent plastpudelis Originaal külmkapis jääb vähemalt täna minust puutumatuks. Sõltumatuse terviseks.