Kas nulltolerantsi tolereerimine tähendab tolerantsi?

Väga hea, lõpuks ometi mingigi maailmavaateline dialoog.

VILLU: "... üldiselt käivad mulle juba jupp aega närvidele need välismaa bändid, kes keelduvad mängimast põhjusel, et saalis on natsid. Türa, Eesti bändid maksavad nende siinviibimise lõbu kinni, aga siis Valgevene härradel ei kõlba esineda, sest mingid valed inimesed on saalis. Nagu rassistidki - neegrid las istuvad oma pingil ja käivad oma kinos, ühes kohas nendega ei kõlba olla."

MÜÜL: "Üldiselt, kui aus olla, siis ma olen tegelikult alati neid iiiiiiiiiilgemaid hc mehi mingiteks trendiahvideks pidanud, kes ise endale probleeme välja mõtlevad ja ennast mingitesse lollidesse raamidesse aheldavad. Ma olen alati eelistanud nö vana kooli punk-naljahambaid ja lihtsaid punkrokk-joomareid, kes on oluliselt vahvamad (ja iseeneses vabamad ja seeläbi ka pungimad) tegelased ega põe igasugu huinjaa pärast."

UIMS: "Enamik välismaalasi ei suuda nagunii siinset situatsiooni mõista. Endalgi ei ole meeldiv teada, et samal ajal, kui oled laval, saab võib-olla keegi nurga taga natside käest lõuga (ärge öelge, et seda pole juhtunud)."

VÄIKEPUNK: "Loomulikult on tore kõikidega hästi läbi saada ja ultratolerant on väga ilus sõna, aga kahjuks reaalelus minu arust eriti ei toimi. Kui mõningatele inimeste jaoks ei ole võimalik mingite inimgruppidega hästi läbi saada, siis on minuarust natukene lollakas käitumine nende inimgruppide poolt püüda ise hästi sõbralik olla. Miks kuradi pärast näiteks neegrid peaksid natsidega proovima hirmus hästi läbi saada? Ja kui sul nägu sisse lüüakse, siis sel hetkel erilist toleratsi küll ei tunne."

VILLU: "Nooremast peast olin ma kindel, et õigus on ainult minul ja maailma asjad on halvasti sellepärast, et teised mõtlevad valesti. Sama on näha siingi nooremate inimeste sõnavõttudes, aga vanemad juba peavad hakkama tasapisi konstateerima, et õigus oma arvamusele on igalühel, sealhulgas isegi natsidel, onju.
Mullu Tamperes muide oli selline juhtum, et üks nats oli tulnud punkkontserdile (ilmselt meie pärast, "Külmale maale" on teatavasti paljude soome natside poolt päris armastatud plaat). Siis üks punkar läks lavale ja hüüdis mikrofoni, et "kao siit kiiresti, vitun värdjas, enne kui turbin saad". Ja see meenutas mulle vägagi midagi sellist: "Juudinärakas on saalis, anname peksa!" Mõistate, millest ma räägin? Muide, mis puutub juutidesse, siis paar Iisraeli bändi on avaldanud soovi siin mängida ja see on pähkel, millest mu hammas üle ei käi."

PRAKKAR: "On selge, et igaühel on öigus oma maailmavaatele jne, kuid sellest hetkest, kui sulle niisama heast peast tahetakse molli sõita, kaotab see tolerantsus mõtte. Kaua sa seda tühjaks tambitud sahtliga näo põski paremale ja vasakule pöörad?"

SIPSIC: "Kle, sa Köpi pankovets Müül... kui järgmine kord Köpit külastad, siis vii oma vana tuttava Siili plaat sinna kaasa ("You Have Right to Die") ja ära siis unusta lisamast, et ta su vana tuttav ja et sa parem räägiks temaga juttu, kui õlle noriva punkariga."

VILLU: "Püüan ennast parandada ja edaspidi hakata käituma ja mõtlema nii, et mu maine muutuks plekituks. Pange palun kuhugi reeglistik üles, kuidas õige punkmees mõtlema peab, õpin selle siis pähe."

PSÜHHOLOOG: "Vanaks saades hakkab punkar üha rohkem ja rohkem mõistma maise elu kaduvust ja teda valdab teadmine, et elu ei olegi igavene ning elada on jäänud tegelikult vaid loetud aastad. Punkar mõtleb möödunud ajale ja leiab, et ta on kolmveerand oma elust täitnud võideldes midagi vastu saamata utoopiliste ideede eest, milleni tema eluajal kindlasti ei jõuta. Punkar hakkab ennast haletsema, võimust võtab minnalaskmismeeleolu, hingeline kriis, kahetsus mõttetult raisatud nooruse üle (kõik oleks ju võinud minna hoopis teisiti!), teadmatus tuleviku suhtes jne. Esineb tugev nn. läbipõlemis-sündroomi oht. Abi otsitakse tihti alkoholist ja hasartmängudest, mis tegelikult muidugi vaid süvendavad depressiooni. Punkar on jõudnud suurimale ristteele, kus tuleb vastu võtta tähtsaim otsus oma senises elus. Kas jätkata samamoodi, võidelda igaveseks kättesaamatute unistuste nimel ennast hävitades? Või talitada vanasõnade "parem varblane pihus kui tuvi katusel" ja "parem pool muna kui tühi koor" järgi ning pöörata eksistentsis uus lehekülg? Tark punkar valib teise variandi, ning, ehkki mitte küll otseselt maha salates oma varasemaid tõekspidamisi, muutub radikaalsetes aspektides passiivseks ning need taanduvad uute prioriteetide ees kõrvale. Tähtsaimaks saab nüüd Punkari elus enda heaolu. Punkar julgustab küll aeg-ajalt noori punke nende võitlusteel, kuid ise enam kätt külge ei pane (pole mõtet külvata, kui lõikuse ajal ennast kohal pole). Nüüd on tarvis nautida elu, võtta veel mida võtta annab. Ärritused ja pingeolukorrad on tugevalt vastunäidustatud. Nii muutubki Punkar seltsivaks kõikide vähemuste, ka skinheadidega, kuna vaenlasi ta ei soovi."